Perfektne tüdruk

8.

Viimased tunnid olen ma lihtlsat istunud kapi peal, üritades ennast nii väikseks muuta kui võimalik. Ma tean, et peaks alla minema ja ukse lukku keeeama, aga pole motivatsiooni, et püsti tõusta või üldse midagi teha
Kui ma ennast lõpuks olen kuidagi alla minema sundinud, märkan esiku kappi peal kirja, ma võtan selle ja jooksen kiirelt oma tuppa. Mul on tunne, et kui ma kiiresti ei tee saab keegi mu kätte ja juhtub midagi halba. Seda tunnet on raske seletada, nagu vaataks õudukat ja sa lihtsalt tunnetad, et kohe juhtub seal midagi halba.
Oma tuppa jõudes parikteerin ma jälle uks, nii tunnen ma ennast vähemalt natukenegi turvalisemalt. Aeglaselt avan ma ümbriku, kus sees on kiri.
"Kallis Ingel, ma loodan, et sinuga saab kõik korda. Tegelikult ma mitte ei looda vaid ma tean, et saab. Kõigile on elus seatud rasked ülesanded, aga kellegi oma pole võimatu. Sa tuled sellest kõigest võitjana välja. Mina usun sinusse. Sinu klassijuhataja, Teele", lehe all otsas on kirjutadud "PS: esmaspäevast oled sa jälle kooli oodatud, kui vajad pikemad pausi võid mulle meili saata, ajan asjad korda".
Pekki, ma täiesti unustasin kooli, aga mul pole sinna enam väga mõttet minna, kuna niikuinii jään üheksandat kordama, gümnasse ju kahtedega ei võeta. Vähemalt ühe asja õppisin oma suhtest, gümnas võiks ikka käia, muidu kasvab minust ka selline pede nagu mu eks. Kui mul üldse on tulevikku, milles ma väga kahtlen. Kes minust ikka saaks? Peldiku potti küüria? Muuks ma ei sobi, sest ma lihtsalt üks mõttetu taunik.
Ma vaatan laual olevat šokolaadi, mille Teele mulle tõi. Mida sellega tegema peaks? Kohe kindlasti ei söö ma seda, mida ta ültse mõtles, kui mulle šokolaadi tõi? Tegelt ma tean väga hästi, ta tahab mind paksuks sööta nagu kõik teisedgi, aga see ei õnnestu tal. Ma võtan laualt šokolaadi ja viskan prügikasti, sellega on nüüd korras.