Perfektne tüdruk

11.

Ta tõi mind oma koju ja siin ma nüüd istun, toidulaua taga. Mu nina all on kuhi pannkooke. Kas ta tõesti ootab, et ma neid sööks? Unistagu edasi, ma pigem sureks, kui seda rasva enda näost sisse ajaks.
Ta istus ka laua taha ja tõstis endale ühe pannkoogi, lootes, et ma sama teen, seda ime ta jääbgi ootama. Kuigi mu kõht koriseb ja pea käib ringi, ei mõtlegi ma söömise peale. See teeks mind veel paksemaks, ma tean, et kõik tahavad seda, aga ei, te ei vii mind söömiseni, keegi ei saa sellega hakkama. Ainuke, kes oleks suutnud seda teha on nüüd surnud, ma ei näe teda enam kunagi ja see teeb kohutavalt haiget.
Kogu mu maailm on kokku varisenud, mul pole enam mõttet elada. Mu vanemad soovivad mu surma, mu poiss on surnud, keegi ei mõista mind ja ma olen paks. Ühiskond ei vaja sellist läbi kukkunud teismelist, kõigil oleks kergem, kui mind poleks.
Teele tõstab mulle pannkoogi, kuna ta mõistis, et ma ise seda ei tee:"Söö julgelt Ingem, need on väga maitsvad, usu mind","Ei aitäh, mul pole kõht tühi", "Ma kuulen kuidas su kõht koriseb, hakkas nüüd sööma". Ma hakkan pannkooki tükkideks lõikama ja pistan esimese, kõige väiksema tükki suhu. Kohe tabab mind paanika, miks ma pidin seda sööma, see teeb ju paksuks ja ainuke asi mu mõttes on PÕGENE. Ma torman ukse poole, tõmban tennised kiirelt jalga, õnneks polnud uks lukus, ma torman uksest välja ja jooksen nii kiirelt kui suudan.
Ma näen kaugelt enda poole sõitvat autot, see ei liigu kiirelt, aga minu pähe lööb üks mõte "see kõik lõppeb nüüd ja kohe, ma tulen Paavel". Õpetaja karjatus on viimane asi mida ma kuulen enne, kui autolt löögi saan.