Perfektne tüdruk

41.

Ma seisan haigla ees, mu käes on kõik mu riidekottid ja Thoe kingitud karu. Kuulen kuidas ema hõikab, et ma autosse istuks, aga ma ei tee välja. Ainus mida praegu tahan on siin seista ja imetleda vabadust, tunda kuidas kõik probleemid millest ma haiglas eemal oli tulevad vaikselt, aga tugevalt tagasi.
Ema tuleb mu juurde: "Hei, Inglike, kas hakkame minema või sa unustasid midagi maha? Theo juba ootab sind" "Jah. Mina jäin maha, aga mitte haiglasse, vaid koju, siis kui see veel kodu oli. Praegu on see lihtsalt korter, kus sina, isa ja mina elame, kui seda üldse elamiseks nimetada saab." Ema ehmatab: "Ära ütle nii, kõik saab korda, sa said haiglast välja, mulle öeldi et sul on palju parem, sa olevat peaaegu terve. Kas see pole mitte tore?" "Sitta kah ma sul terve olen, ma olen katki ja sina tegid seda mulle. Ma ei saa kunagi terveks ja see on tõde, kuigi mina olen ainus, kes seda kõva häälega välja julgeb öelda. Te kõik tegelikult teate seda, sina, Theo, Teele, kõik mu koolist ja siinsed arstid ka." "Istu autosse, Theo ootab sind. Pole viisaks lasta tal nii pikalt oodata lasta." See siis ongi ainus, mis mu ema tegelikult huvitab, viisakus: "Kui see on teie soov proua" naeratan ma viisakalt ja liigun auto poole.
Terve auto sõidu ei räägime millestki, ema ei pane isegi raadiot tööle, ta laseb mul meelega vaikuses piinelda. Kodus ootab meid ees Theo, kes on nii rõõmus mind nähes, kuigi ma ei saa aru miks, ta nägi mind ju haiglas peaaegu iga päev. "Oh Ingel, sa näed nii hea välja, pole enam lihtsalt luu ja nahk, peaaegu nagu päris inimene juba" ma üritan head nägu teha, kuigi minu jaoks pole keegi mind varem nii hullusti solvanud. Keegi ei mõista seda, et kui inimesel on söömishäire, siis pole talle mõtet koguaeg meelde tuletada, et ta on jälle paksemaks läinud. Isegi kui öeldakse, et sa näed parem välja kõleb see nende jaoks: "Hei, tead et sa olen viimasel ajal ikka palju paksemaks läinud. Äkki peaksid dieedile mõtlema?" Niiet aitäh Theo, et sa arvad minust niimodi, ma hea meelega lõpetan uuesti söömise.
Kui ma olin umbes kaks tundi kodus olnud ja Theoga juttu rääkinud, tuli Teele ka mulle külla. Ta tõi mulle lilli ja šokolaadi, kuigi see oli täiesti eba vajalik, sest niikuinii ma ei söö seda. Kahjuks sai ta jääda ainult pooleks tunniks, aga selle aja jooksul suutis ka tema mulle selgeks teha, kui tore see tema arvates on, et ma paksuks läinud olen.
Terve selle aja kui, Theo ja Teele meie juures olid ei vahetanud me emaga sõnakestki. Mõlema jaoks tundus see kuidagi mitte asjakohane. Aga kui Theo ära läks teatas ema, et meil on vaja rääkida. "Ingel, ma tean, et sa pole terve ja et sa näitlesid haiglas. Sa oled ikkagi minu tütar ja ma tunnen sind üsnagi hästi. Kuigi ma selles viimasel ajal ka ise kahenud olen," huvitav kuhu ta selle juttuga jõuda tahab, aga enne kui ma midagi öelda või küsida jõuan, ta jätkab "meie suhted ei ole viimase aasta jooksul eriti head olnud. Ma ei tea miks ma seda isegi ütlesin, ilmselt oled sa seda isegi märganud. Aga ma tahan, et sa teaks, ma armastan sind väga ja seda ei suuda miski muuta. Ma mõistan ise ka, et ma pole seda piisavalt välja näidanud. Aga kas sa oleksid võimeline mulle andestama ja üritada uuesti algusest proovida?" "Ok, aga ma olen väsinud ja lähen nüüd magama" ma jooksen  kiirelt oma tuppa ega kuule, kas tal on veel midagi öelda. Aga ma lihtsalt ei taha tema ees nutma hakata. Kas ta tõesti arvab, et ma olen mingi masin millel sa vajutad restart nuppu ja ta unustab kõik mida talle varem tehtud on?