Perfektne tüdruk

47.

Võib olla Theo armastabgi mind päriselt, kuigi see ei tundu eriti reaalne. Kuidas saaks keegi armastada nii paksu ja katkist tüdrukut, kes ilmselt paari aasta pärast, kui mitte juba see aasta, ära sureb.
Kui mu ema tagasi tuli, oli ta Theo juures käinud ja ta peale võtnud. Alati kui me Theoga üksteist näeme on tal kaasas kolm punast roosi, isegi kui viimasest kohtumisest on ainult paar tundi möödas, jõuab ta ikka poodi minna, et mulle roose tuua. Ta on vist ainus inimene, kes mind natukenegi ilusa ja väärtuslikuna tundma paneb, aga sedagi vaid selleks ajaks kui koos oleme. Kohe kui ta ära läheb, tulevad kõik halvad mõtted kümme korda hullemini tagasi. Ükskõik kui palju ta mulle ei korrutaks, et ta armastab mind, on mul siiski tunne, et ta saab minuga kokku ainult kohustusest ja haletsusest nagu ka kõik teises inimesed, kelle ma nüüd juba enda elust välja tõrjunud olen.
Kahjuks sai Theo minuga täna ainult pool tundi koos olla, sest tal oli kitarri arvestus või midagi taolist. See on ilmselgelt tähtsam kui mina, isegi kui ta vastupidist väidab. Ta küll kutsus mind kaasa, aga mul polnud enam väga tuju, sest tundsin kuidas haiged mõtted aina tugevamaks lähevad ja ainus asi, mis neid natukenegi leevendaks oleks nikotiin.
Kui Theo ära minema hakkas, läksin ma kaasa, sest emale oli vabandust vaja miks ma lähen ja Theoga ajaveetmine tundus hea vabandus. Theo muidugi arvas, et ema teab kuhu mul plaanis minna on, kuigi kui aus olla polnud ma isegi kindel kuhu ma lähen. Õnneks ei unustanud ma oma telefoni koju ehk sain kõigile diileritele helistada.
Tund aega hiljem olin mustamäel, kus sain kokku ühe tüdrukuga keda ma polnud sada aastat näinud, ta nägi suht masenduses välja, aga see polnud hetkel minu probleem. Kuna tal tavalist suitsu polnud, pidin mokatubakaga leppima. Ma tegelikult pole seda kunagi varem proovinud, aga sõbrad on rääkinud, et pidi suht mõnus olema niiet mis mul kaotada oli. Ta lubas mulle ühe tasuta anda ja pakkus et võime koos teha, et ta saaks õpetada mulle kuidas seda kasutada.
  Kuna me ei tahtnud politseile vahele jääda läksime ühte parki ja panime tupsu alla. Ta soovitas mul pikali visata, sest nii pidi mõnusam olema ja nii ma ka tegin. Minut hiljem tundsin kuidas see mõjuma hakkas. Mul oleks nagu kõrge palavik olnud, aga see oli mõnus, ma ei muretsenud millegi pärast, kõik oli täiega rahulik ja taustaks mägis meil XXXTENTACION-i  album "17", mis sobis täiega hästi meeleoluga. Ma ei uskunud, et millestki on võimalik esimese korraga sõltuvusse jääda, aga see mitte eksisteerimis tunne oli parim, mis minuga viimase aasta jooksul juhtunud oli.
Mind absoluutselt ei huvitanud, et mu ema jõudis selle poole tunni jooksul mulle kaheksa vastamata kõnet teha. Mulle tundus, et võib olla olekski parem, kui ma koju enam ei läheks. Ostaksin oma viimase raha eest ühe karbi tupsu, jääks siia parki ja sureks vaikselt nälga. Aga mind tõi sellest uimast välja Theo kõne, ma ei suutnud seda ignoreerida ja kohe kui tema häält kuulsin tulin reaalsusesse tagasi. Ma pole teda ammu nii mures kuulnud, ta rääkis, et ema oli talle helistanud ja küsinud millal ma koju tulen ja miks ma telefonile ei vasta. Theo valetas mu eest ja ütles, et me oleme koos söömas, aga ta polnud kindel, kas ema uskus seda, aga kui ma kohe ei ütle talle kus ma olen, siis ta helistab mu emale ja räägib tõtt. Mul ei jäänud midagi väga üle ja saatsin talle oma kordinaadid.
  Pool tundi peale kõne lõppu oli Theo minu juures ja kohe kui teda nägin hakkasin nutma ja jooksin teda kallistama. Kui olin temast umbes poole meetri kaugusel kukkus mu jaki taskust mokatubaka karp välja. Ma ei unusta kunagi pettumust Theo silmis ja etteheitvat pilku mille ta mulle andis, kui ma karbi üles korjasin.