Perfektne tüdruk

22.

Ma olen nüüd juba nädala Theo juures olnud. Õnneks usuvad kõik mu valesid, et ma ei mäleta, kes ma olin, aga homme pidid Theo ja arst mind autoga Tallinnasse ülevaatusele viima. Sealsete arstide juures saavad nad teada, kes ma olen ja ma ei taha seda, Theo ei vaataks mind enam kunagi sama moodi, kui teab mida ma teinud olen.
Kahjuks on minu elus alati nii, et kui ma olen hetkeksgi õnnelik, siis juhtub midagi ja kõik variseb jälle kokku. Tänu Theole ma tundsin võimalust uuesti alustada, uuesti armuda ja saada õnnelikuks. Aga nüüd kaob see kõik jälle, muinasjutt hakkab vaikselt kokku varisema ja ma ei saa teha midagi, et seda peatada.
Theo tuleb tuppa, mis ennem oli tema tuba, aga mille ta mulle loovutas: "Hei, Ingel, oled homse pärast närvis? Ära muretse küll kõik läheb hästi, sa saad tagasi oma pere juurde ja kooli, näed sõpru." Kui ma ta silmadesse vaaran, siis ma hetkeks isegi usun seda, aga mulle meenub reaalsus:"Mhm, muidugi saab kõik korda, ma tahaks juba oma ema näha, ta on kindlasti väga mures" Järgmine vale, sest ilmselt pole ema mu kadumist märganudgi, kui just lastekaitse teda jälle ähvardamas pole käinud, siis on ta mures nägu teinud ja paar pisarat valanud, aga see kõik on võlts.
Ma jään magama, üritades meelde jätta kõiki toa detaile ja nautida viimaseid hetki siin, koos Theoga. Homme kaob see kõik ja ma olen jälle vana mina.