Perfektne tüdruk

46.

Kuus sõna "Ma tahan surra, kõik on pekis!" Oleks tõene vastus psühhiaatri küsimusele "Mis tunded sind peale Adeele sünnipäeval söömist valdasid?" Aga kui ma suu lahti teen tuleb sealt vastuseks hoopis "Täitsa tore oli, tundsin et oman kontrolli oma haiguse üle. Täiega tore oli  ka näha vanu sõpru ja nendelt sain veel lisaks julgustust söömiseks," sellele järgnes muidugi mu ilusti selgeks õpitud naeratus. Ma olen valetamises juba musta vöö ära teeninud, ma ise olen hakkanud ka oma valesid uskuma. Kui juba ise oma vale uskuma hakata, pole enam mingi probleem seda ka teistele usutavalt etendada.
Psühhiaater rääkis mulle, minu suurtes edusammudest ja lubas, et kui nii jätkan saan äkki isegi aastaga lahti temast ja ei peaks enam kunagi sinna kuradi haiglasse minema. Küll see oleks tore, sest siis oleme jälle mina ja Ana kahekesi, mitte keegi ei segaks enam mu aeglast suitsiidi. Aga samas aasta on niivõrd pikk aeg, selle jooksul jõuavad nad mu normaal kaalu sööta ja seda ma üle ei ela. Kui ma võtan kasvõi kaks kilo veel juurde, nende arstide välja töötatatud "ime dieetidega", siis ma keeldun kodust välja minemast. Ma ei taha, et kogu maailm näeks seda rõvedat paksu koletist, kelleks nad mind sööta üritavad.
Terve auto sõidu koju rääkis ema, kui uhke ta ikka minu üle on ja kui rõõmsaks mu paranemine teda teeb. "Ingel sa oled ikka nii tubli, nii kiiresti suuri edusamme teha on täiega imeline!" ja "Ma pean kohe Theole helistama ja rääkima kui tubli sa oled." Helistagu pealegi Theole, siis saab ta ka teada, kui paksuks ma kõigi arvates plaanin minna ja kui õnnelik ma veel selle pärast ise olen. Mul on tunne, et ta siiski ei tee seda, kuigi terve auto sõidu pidin ma rõõmsat nägu tegema, kui ta seda juba viiendat korda mulle uhkusega teatas.
Kui me koju jõudsime ütles ema, et tal on vaja kiiresti poes käia ja tahtis teada kas ma saan ikka ise hakkama või tahan pigem taga kaasa tulla. Muidugi noogutasin ma talle rõõmsalt ja lubasin, et minuga on kõik hästi, sest see annaks mulle võimaluse vähemalt 30minutilideks kiireks treeninguks. Peale seda toidu kogust, mis ma olen sisse söönud pean tõesti workout-iga pingutama, aga samas ei tohi ka üle pingutada. Kui ema peaks mu teadvuseta põrandalt lamamas leidma läheks kõik veelgi rohkem käest ära ja seda ma tõesti ei vaja, et mind uuesti haiglasse pandaks või midagi taolist. Kahjuks ei suuda ma rohkem, kui 50 kõhulihast, 40 sekundit planku ja 5 kätekõverdust. 
Kui ma olin neid kaks kordust teinud tundsin ma juba ennast halvasti ja kardsin, et võin minestada. Niiet pidin kahjuks lõpetama, kuigi mul oli veel palju toidust saadud kaloreid mida oleks tahtnud ära kulutada. Vähemalt ei jäänud ma emale treenimisega vahele, sest ma ei viitsinud saada veel üht loengut teemal "sa oled veel liiga nõrk, et trenni teha" nagu see mind kunagi takistanud oleks.