Perfektne tüdruk

19.

Palun keegi päästke mind siit ära. Ma kardan. Ma tean, et kui keegi paari päeva pärast mind ülesse ei leia, olen ma läinud. Kõik. Pole enam seda valu, tühje pisaraid ja kogu muud jura. Ma saaks olla ingel.
Siin metsas olles mõtlesin ma uue viis, kuidas ma tahan surra. Mul on ikka veel alles üks viina pudel. Ma lähen lähimale pangale, mis peaks paarikümne kilomeetri kaugusel olema, joon oma viimase viina ära ja siis ma lendan. Ma olen sellest juba nii palju unistanud, kuidas mul kasvavad tiivad ja ma saan siit põrgust ära.
Kui ma veel koolis käisin rääkisid paljud, et peale surma võib kõik veel hullem olla. Tõesti? Hullem kui igapäevane üksindus? Hullem kui minna iga õhtu magama sooviga, et sa hommikul ei ärka? Või lootus, et näljutamise tagajärjel oled sa elutähtsatele organitele piisavalt kahju teinud ja need lõpetavad töötamise. Kas surm on hullem, kui olla elus, aga samas tunda nagu oleksid surnud? Inimesed tapsid mu juba paar aastat tagasi, nüüd pean ma lihtsalt füüsiliselt järele jõudma. Mis kasu on tühjast kehast, mille sees olev hing on purks tambitud? Kõigil on kergem, kui ma olen läinud.
Aga mingi osa minust loodab ikka veel, et keegi hoolib ja pingutab, et mind üles leida, kuigi see on VÄGA, vähe tõenäoline. Aga ikkagi, et see keegi tuleb ja päästab mu siit ennem, kui on liiga hilja. Sest kui ma panga serval olen, pole kellegil enam midagi teha. Siis on kõik, ma lendan.....