Perfektne tüdruk

40.

Ma saan homme välja. See on imeline, sest ma ei pea siin enam piinlema ja valetama, aga samas kohutavalt hirmutav, sest haiglas on vähemalt mingigi kontroll selle üle mida ma teen ja söön. Kui ma välja saan olen jälle üksi ja ma ei saa üksinda enam hakkama, ma kardan ennast, sest tean, milleks võineline olen.
Oma viimasel kohtumisel psühiaatriga ma kaalusin tõe rääkimist, äkki see aitaks ja ma saaks päriselt terveks ja normaalse teismelise elu hakata elama. Aga halvad mõtted said minust võitu ja naeratasin ja valetasin, nagu alati. Niikuinii ei suudaks nad mind päriselt aidata, keegi ei suuda; ma olen lihtsalt liiga katki.
Ainus inimene kelle pärast ma veel paranemisele mõtlen on Theo. Koos temaga ma tunnen ennast vähemalt lühikeseks ajaks turvaliselt nagu paranemine oleks võimalik, sest tema on alati mu kõrval. Aga siis peab ta jälle mu juurest ära minema ja jätab mu üksi nende rõvedate mõtetega võitlema.
Kui ma jään üksi, tahaks ma nutta ja karjuda, aga siis meenub mulle, et mind jälgitakse 24/7 kaameratega. Niiet ma hoian kõik enda sees, mis teeb mind veelgi tuimemaks ja katkisemaks. Isegi kui ma olen Theoga ei saa ma talle kogu tõde enda tunnete ja kogu muu jama kohta rääkida, sest äkki ta räägib arstidele ja siis ei lasta mind siit kunagi välja või veelgi hullem jätaks mind lõplikult üksi, sest kes armastaks kuueteist aastast hullu.
Aga miks mul on üldse vaja välja saada? Mis mind seal ees ootab? Ainus kindel asi on see, et ma langen uuesti näljutamis tsüklisse, sest siis saan ma vähenalt ilusaks, peenikeseks tagasi. See on ainus mis loeb. Äkki kui ma olen lõpuks perfektne ei jäta ema mind enam maha, vaid on uhke oma tütre üle ja mu sõbrad tulevad tagasi, sest ma olen lõpuks piisavalt kaunis nende jaoks.