Perfektne tüdruk

51.

"Theo..." Ma ei suuda rohkem midagi öelda. Miks ma talle üldse helistasin? Ta ei saa midagi muuta, vist "ma.....ma ei oska enam. Ma armastan sind! Anna andeks, kallis oled!" Panin kõne kinni enne, kui ta midagi öelda jõudis, ma ei oleks suutnud ta mures häält enam kuulda, nii oli kergem. Aga ma tahaks ikkagi ta häält kuulda, viimast korda, ma tahan kuulda kuidas ta head aega ütleb. Ma juba kujutan ette, kuidas ma laman maas, jooksen verest tühjaks samal ajal tabletidest uimas ja siis ütleb Theo "head aega" ning siis ma suren, kaon ja ongi kõik.
Telefoni värisemine toob mu reaalsusesse tagasi. Theo. Miks ta mulle helistab? Ma ei taha vastata, aga samas tahan. Mind valdan paanika, ma ei oska kuidagi käituda. Kui ma ei vasta, hakkab Theo muretsema, samas mis vahet seal enam on, kui ma niikuinii suren. Samas kui ma vastaks, siis kuuleks ma veel viimast korda ta häält, saaksin veel korra hüvasti jätta.
Ma võtsin kolmanda kõne vastu. "Jah? Ma kuulen!" Ma ei tea mida öelda, ükski sõna ei tundu Theo jaoks piisavalt hea. "Ingel, kus sa oled? Kas sa oled üksi?" "Kodus, kõik on hästi..." Ilmselgelt sai ta aru, et kõik pole päris ok, sest ma hakkasin hüsteeriliselt nutma. "Ma olen 5min pärast kohal" "Ei, ära tule! Palun!" Ma panin kõne kinni ja viskasin telefoni teise toa otsa, mul oli täiesti suva kui palju müra see teeb, ma olin nii vihane ja kurb samal ajal.
Ma ei taha, et Theo mind sellisena näeb. Ma ei taha, et ta näeb, kui pekkis  ma omadega jälle olen. Ta hakkab mind vihkama, sest ta ei mõista, miks ma nii väga surra tahan, mitte keegi ei mõista. Kui ta mind sellisena näeb, siis ta laseb mu jälle haiglasse panna, aga seal on kõigil suva. Kõik tahavad mind lihtsalt kaelast ära saada, Theo, mu ema, kool, arstid. Kõigil on tegelikult suva, nad lihtsalt peavad tegema nägu, et neid huvitab, sest kui ma suren, siis saavad nad ju vähemalt öelda, et nad andsid endast parima
Ma kuulsin enda akna alt hääli, Theo jõudis kohale. Ta ronis redelist üles mu akna poole, mind nähes lisas ta kiirust. Ma avasin akna, Theo oli umbes kahe meetri kaugusel mu aknast "Ingel, ma olen siin, ära nuta"  "Theo, mine ära, palun" ma seisin akna raamile "ma hüppan kui sa kohe seisma ei jää!" Theo pilgust oli näha meeleheidet, aga ta jäi seisma. "Ingel, ära tee! Mine tuppa tagasi, ma tulen ka. Rahune! Kõik on korras!" Ma hakkasin naerma, hirmutav oli näha Theod paanikas, samas vägev tunne oli tema üle kontrolli omada, minu tegudel on võimu, minus on võimu. "Ingel, ma armastan sind! Kas sa kuuled?!? Kao sealt akna raamilt. Ma armastan sind! Palun!" Theo hääl värises tohutult, ma nägin kuidas ta värises, samas ta ei tõstnud kordagi häält. "Theo vaata, päike tõuseb. Täna õhtul loojub päike, aga ma ei näe seda. Kas pole kummaline mõelda, et üks hommik sa näed päikese tõusu ja see ongi su viimane." Ma sulgesin silmad, hingasin sügavalt sisse, õhk oli külm ja värske, linnud laulsid. Ma olen valmis. Viimane hinge tõmme, siis avan silmad ja lendan......
3..2.......
Ma maandusin oma toa põrandal, ema tõmbas mu aknalt alla. Sekund hiljem oli Theo mu kõrval, ma pole teda varem sellisena näinud. Tundus nagu ta tahaks mind kallistada, aga samas kardab. Aken oli ikka lahti, tabletid ja terad mu laual, mu süda ikka katki. Miks nad seda tegid? Ma panin silmad kinni ja kujutasin ette, kuidas ma oleks ära lennanud. Mulle oleks tiivad kasvanud ja minust oleks saanud ingel.