Perfektne tüdruk

37.

Ma ärkan jälle haiglas. Kas ma olen kass või midagi? Mittu elu mulle antud on, ma ei mäletagi enam mitu korda ma end tappa olen üritanud või mitu korda siin vanglas kinni olnud. Igatahes on neid kordi liiga palju.
Seekord on aga midagi teisiti. Ma pole palatis üksi, mu kõrval toolil istub mu ema ja kui ta märkab, et ma ärkvel olen pöördub ta minu poole: "Suitsu tahad? Siin ilmselt ei tohi suitsetada, aga millal varem reeglid meid tagasi on hoidnud." Ta naeratab ja ulatab mulle suitsu. Ma löön selle ta käest maha: "Mida kuradit? Et siis nii sa tervitadgi mind, peale seda kui ma peaaegu verest tühjaks jooksin, aga ära muretse ma tappan ennast varsti ära ja siis olete te isaga vabad. Aga siin ruumis sa ei suitseta, niiet kasi välja!"
Ema lahkus ruumist ja paar minuti hiljem sisenes Theo: "Tead, ma kartsin su pärast väga. Sa olid kolm päeva teadvuseta ja ma kartsin, et sa ei ärkagi enam. Kõik kartsid paaniliselt, isegi..." "Isegi kes?" "Su ema. Teele helistas talle samal ajal, kui mina su kodus kiirabiga rääkisin. Ta tuli esimese lennuga Tallinna ja tegelikult on täna esimene kord, kui ta su juurest peale saabumist lahkus. Ta üritas terve aja tugev näida, aga ma nägin kui valus tal oli." ma pööritan silmi: "Ära usu kõike mida näed. Mu peres on kõik alati väga head näitlejad olnud, ema jaoks poleks probleem mängida mures lapsevanemat." "Aga sa ei näinud teda, ma tunnen inimesi üsnagi hästi. Su ema kannatas, tal oli valus." "Ma ei jaksa praegu seda vestlust pidada. Ma vajan puhkust" ma lõpetan selle vestluse, niikuinii poleks sellel mingit tulemust, sest ma olen päriselt üsnagi kurnatud.
Aga huvitav, kas mu ema oli ka päriselt mures. Ja kui oli, siis miks nüüd. Kui ta mind päästa tahab, siis jäi ta ikka korralikult hiljaks, paar aastat.