Perfektne tüdruk

49.

Kõik, ma ei viitsi enam. Mul on kõrini.  Ma ei jaksa enam olla see inimene kellele kõik sitt kaela valatakse. Ma saan aru, et teil on koolis raske ja kõigil masendus. Jah, ma lubasin teie kõigi jaoks ühe sõnumi kaugusel olla, aga ärge tulge väitma, et minu elu on perfektne.
Täna kirjutas mulle üle pikka aja mu parim sõbranna, ilmselt märkas lõpuks mu puudmist. Algul olin ma täiega rõõmus, kui ta sõnumit nägin, aga kui me rääkima jäime hakkas ta virisema kui raske tal on ja muidugi tegi see mulle haiget ja ma üritasin teda aidata. Aga kui ma ütlesin ennem head ööd soovimist, et tegelt saan täiega hästi aru ta muredest, siis sõimas ta mu lihtsalt läbi. "Oh Ingel, mis sa ka PÄRIS muredest tead. Sul on tegelt ikka sitaks ilus elu, sa lihtsalt ei oska midagi hinnata. Sa oled tänamatu. Kui sa näeks kui raske mul koolis on, siis sa ei vigiseks siin midagi oma söömis raskustega. Sa ei saaks päris maailmas päevagi hakkama." Ma teadsin, et teised ei mõista mu söömishäire käitumis, aga Nelelt oleksin ma natukenegi rohkemat oodanud. Võibolla ma tõesti ei saaks ühegi päevaga selles niiöelda päris maailmas hakkama, aga katsugu nad minu maailmas ühte ööd vastu pidada.
Ööd on minu jaoks päeva kõige hullem osa, kui söömine kõrvale jätta. Öösel saavad haiged mõtted kontrolli täielikult üle võtta ning see kahetsus ja viha on tapvad. Ma reaalselt tunnen iga öö kuidas deemonid mu peas pidu panevad ja leiavad aina uusi viise kuidas mind tappa. Aga kõige lõbusam on see, et keegi ei tea mis toimub, sest kõik magavad niiet nad ei kuule mu vaikseid appi hüüdeid.
Ma tõesti ei tea mitu ööd ma veel üle elada suudan. Sest isegi kui ma olen päev otsa Theoga ja suudan vahel isegi korraks päriselt õnnelik olla, tuleb lõpuks ikkagi öö ja siis olen ma üksi ning ei suuda ennast kuidagi kaitsta. Võibolla jääbki tänane öö viimaseks, sest parima sõbrannaga tülitsemine annab ainult deemonitele jõudu juurde.
Paar tundi hiljem istun ma oma laua taga, kell on pool kolm öösel. Mu ees on paber, pastakas ja teritaja sees välja kruvitud tera ja kuhi tablette. Tänane öö tundub kuidagi teistsugune, nagu mul olekski võimalus siit lõpuks pääseda. Kõik tundub tühine, ma olen rahulik ja õnnelik. Kui maailm praegu lõppeks ei tunneks ma midagi, ma tahaks naerda, aga kardan ema äratada. Äkki hakkan ma nutma ja kukun toolilt maha. Ma ei oska oma hüvastijätukirja midagi kirjutada, ükski sõna ei tundu piisavalt hea, et mu tundeid väljendada. Peale mõne minutilist nutmist istun ma uuesti laua taga, pastakas käes ja kirjutan paberile ainult ühe lause "Palju õnne ühiskond, sa tapsid veel ühe lapse!"