Perfektne tüdruk

5.

Arstid üritavad mind lohutada, aga mis mõttet sellel on. Ma pidin kolm päeva tagasi välja saama, tegelt pole enam seal väljas minu jaoks midagi. Ainuke asi mida ma ootan on, et saaks endalt lõpuks elu võtta.
  Täna lubas mu ema mind vaatama tulla, üllatav et ma talle lõpuks meelde tulin. Raudselt ta sektretär helistas talle:"Vabandust, aga kas te mäletate, et teil on tütar, kes on söömishäirete osakonnas kinni ja tal on paanikahood, sest ta poiss jättis ta maha. Ühtlasi siin on paar lastekodu kuhu võiksite ta saata, sest ilmselt ei vaja te sellist häbiplekki oma perekonda".
Mida muud mul vestlusest emaga oodata on, ma tean, et vihkab mind, aga ta peab vähemalt arstidele jätma mulje, et ta hoolib.
Mu ema on palati ukse taga, ma palvetan, et juhtuks midagi ja ta ei tuleka sisse, aga ta lihtsalt avab ukse nagu see oleka igapäevane tegevus. Mis te ei käigi igapäev oma pere häbiplekki haiglas vaatamas? Esimesed sõnad, mis ta lausub on:"Miks sa ei öelnud, et sul nii halvasti on? Ma oleks äkki osanud aidata.", siis lahkub arst ruumis ja ema ilme muutub:"Oled nüüd uhke? Kõik meie tuttavad küsivad sinu kohta. Kuidas Inglikesel läheb? Kas ta sureb? Mida sa mõtlesid, kui sa lihtsalt jooma läksid, JÄLLE? Koolist helistatakse, tahetakse lastekaitset kaela saata. Tead, see kõik on sinu süü. Mul on lihtsalt nii piinlik su pärast." Ema telefon heliseb, tal oleks kindlasti mulle veel tuhat asja öelda, aga ilmselt see kõne on olulisem, kui mina, kui mu probleemid, ma pole kunagi vanemate jaoks esimene prioriteet olnud. Õnneks lahkub ema mu palatist. Hiljem sain teada, et ta rääkis mu arstidega, jättis neile korralik, mures ema mulje ja lahkus.
  Tegelikult oli üks hea asi ka, tänu temale saan ma homme välja. Ta väitis kõigile, et mul on kodus parem ja seal saab ta mu eest hoolitsed, et mul on ema lähedust väheks jäänud ja ta võtab töölt kuu vabaks, seda nalja tahaks näha.