Ma kuulen, kuidas õpetaja välisuksele koputab, möödunud on kolm ja pool tundi. "Ingel, lase mind sisse, ma ei usu et sa magad. Palun ava uks, ma tõin sulle midagi. Ma tahan vaid rääkida, kõik on hästi" "Palun minge ära, te ei saa siin midagi paremaks teha, ainult mina rikun teie elu. Head aega!"
Ma tean, et õpetaja pole ukse tagant lahkunud ja ta kuuleb väga hästi, mida ma sees teen, aga see ei huvita mind. Ma jooksen kööki võtan klaasi ja viskan selle põrandale kildudeks, see rahustab mind niiet võtan veel paar klaasi ja viskan needki kildudeks. Kui ma olen kuus klaasi katki visanud, otsin ma kõige teravama killu ja jooksen tagasi ukse juurde: "Kui te praegu ära ei lähe, siis te kahetsete. NIIET MINGE!" "Ingel, ära tee rumalusi, ava uks, ma ei lahku, ära isegi unista sellest."
Ise ta teab, kui tahab läheduses olla, siis pealegi, tema loll otsus, aga see pole enam minu probleem. Ma võtan klaasikillu tugevalt kätte ja tõmban sügava joone pikki kätt. Sama teen ka teisele käele. Sellist valu pole ma varem tundnud, aga see meeldib mulle. Kui ma vaatan oma meistriteost, tunnen kuidas mul hakkab halb ja ma jalgadest läheb nõrgaks ning ma vajun põrandale. Ilmselt Teele kuulis seda: "Ingel? AVA KOHE UKS! Ma ei tee nalja, sa avad kohe selle ukse ja lased meid sisse! See pole soovitus vaid käsk, nüüd ja kohe! Ava see kuradi uks!" Lased meid sisse? Huvitav kellega ta koos on, aga tegelikkuses ei oma see enam mingit tähtsust, kui nad ükskord sisse saavad on juba liiga hilja ja ma olen verest tühjaks jooksnud.
Ma kuulen väga õrnalt kuidas nad ukse vastu veel meeleheitlikult prõmmivad, kuidagi õnnestub neil uks lõpuks lahti saada ja nad jooksevad minu juurde. Esimesena jõuab minu juurde Theo, ma naeratan talle õrnalt, läbi valu ja siis läheb kõik mustaks.
CITEȘTI
Perfektne tüdruk
Ficțiune adolescențiPerfektsus on ainus, mis loeb vähemalt nii arvas tema. Ingli võistlus söömishäire, depressiooni ja enese hävitusliku käitumisega.
