Huvitav on see, et kui sa alustad näljutamisega ei ütle alguses keegi, kui halb see on. Kui sa hakkad toidu koguseid vähendama, saad sa palju positiivset tähelepanu, kõik räägivad, kui ilusaks peenikeseks sa oled jäänud. Aga sa ise ei näe enam seda, sest tegelikuses oled sa juba haige, sa arvad, et võib olla, kui sa veel paar kilo kaotad ja natuke peenemaks jääd, siis hakkad ka sina end ilusana nägema, aga see pole nii. Iga kaotatud kiloga näed sa ennast paksemalt ja väärtisetumalt, sa vihkad ennast aina rohkem. Samas üritad sa kõigile näidata, et sinuga on kõik ok ja lükkad teiste abi eemale, kuigi sa tead et peaksid abi vastu võtma. Aga hääled su peas ütlevad, et teised tahavad sind vaid paksuks sööta, nii kaotad sa enda ümbert inimesed, kes sinust hoolisid ja kui sa üksi jääd on suhteliselt suur tõenäosus, et sa sured. Muidgi on sul ka vanemad, kes võivad aegajalt küsida kas sinuga on kõik hästi, sest nad näevad kui kondiseks sa jääd, aga sa oskad alati mõne hea valega lagedale tulla ja nii ei märkagi keegi, kui halvasti kõik sinuga on. Kuni selle hetkeni millal sa sured.
Ma olen kogu selle teekonna juba läbi teinud, kaotanud oma ainsad sõbrad, kes must hoolisid, tänu anoreksiale olen ma ka enda täielikult kaotanud, ma ei tea enam, kes ma olen või miks ma üldse veel elus olen. Mul on "vedanud" et mul nii hoolivaid vanemaid pole, kes küsiks kas minuga on kõik ok. Vähemalt ei pea ma nendele valetama, nad teavad, kui pekkis ma omadega olen ja nad ei tee midagi, et mind aidata.
YOU ARE READING
Perfektne tüdruk
Teen FictionPerfektsus on ainus, mis loeb vähemalt nii arvas tema. Ingli võistlus söömishäire, depressiooni ja enese hävitusliku käitumisega.
