Perfektne tüdruk

38.

Ärgates on ema jälle mu kõrval: "Sa ei pea teesklema, et must hoolid. Teised võivad sind uskuda, aga mina tunnen sind liiga hästi." Ema ei paista üllatunud, aga ta paistab tõesti mures, huvitav kas isal on midagi juhtunud. "Tere hommikust sullegi Ingel. Kui me isaga ära olime juhtus nii mõndagi mida sa ei tea ja nüüd on kõik muutunud." "Midagi pole muutunud ema, kõik on sama, mina olen katki ja teie isaga lihtsalt naerate mu üle." "Palun ära ütle nii, sa oled mu ainus tütar ja ma armastan sind, kui sul need probleemid tekkisid läks olukord lihtsalt nii raskeks ja me isaga.." "Te jätsite mu üksinda kannatama, ootasite mu surma. Kas sa saad ikka aru, et sa jääd selle jutuga umbes kolma aastat hiljaks? Mind enam absoluutselt ei kotti, kes ma sulle olen või kas sa hoolid või mitte." "Kui sa mind enam ei usalda, ega endale lähedale ei lase, siis palun usalda vähemalt seda noormeest. Theo oli vist ta nimi, ta oli mulle terve aja toeks. Ma saatsin ta eile õhtul koju, aga muidu ei olnud ta nõus sind minuga üksi jätma. Ingel, ta tõesti hoolib sinust." "Mul suva, ma ei vaja kedagi, niikuinii suren ma varsti, ongi parem kui siis üksinda olen. Nüüd jäta mind üksinda, ilma sinuta oli parem." Ema lahkusgi, lahkudes nägin ta silmis pisaraid, kas ta tõesti üritab mind uskuma panna, et ta on muutunud.
Umbes tunni pärast tuleb Theo: "Tsauki, kuidas printsessil läheb? Ma loodan, et sul on täna parem tuju, tõin sulle kingituse, aga selle saad sa vaid siis kätte kui naeratad." Theo naeratab kavalalt ja ma üritan näole manada kõige hurmavama naeratuse, mille peale Thoe naerma hakkab. "See sobib vist küll, aga teeme nii, kui kingitus sulle meeldib saan ma kalli kui ei meeldi võid selle mulle näkku visata" "Aitab välja pressimisest, anna siia" ütlen ma rõõmsalt, huvitav miks ta mulle kingi tõi ja mis see on. Theo võtab seljakottist kaisukaru, ma hakkan nutma. Theo annab karu mulle ja võtab mu ümbert kinni: "Kui see on su viis aitäh öelda, siis palun väga" ta vaatab mulle otse silma ja siis suudleb mind õrnalt põsele. Ma lähem näost punaseks ja sama juhtub ka temaga, ta vaatab mulle silma ja naeratab. Peale paari minutilist vaikust lausub ta: "Et siis vist tsau Inglike" "Tsauki mu prints!"  Viimaste sõnade peale ilmub ta näole lai naeratus ja ma peaaegu kuulen ta südame lööke või on need minu omad, igatages on need väga tugevad.