Kuninglik saladus

1. osa - "Astrea pole minu tütar."

Kuninganna Charlotte istus närviliselt enda kuningannatoolil ning üritas maha rahuneda. Ta oli saanud kirja, kus keegi oli öelnud, et see Astrea, kes on tema tütar, ajati segamini haiglas ühe teisega. Ta lasi teha salajase DNA-testi ja täna pidid tulemused saabuma.

Kui uksele koputati, ehmatas ta järsku. Ta saab teada, kas tema tütar on siin lossis, või siis mitte.

Kuninganna Charlotte lasi enda assistendi sisse. Koheselt märkas ta tema käes olevaid pabereid, mis pidi olema DNA-testi tulemused.

"Dolores, anna need tulemused siia!" nähvas kuninganna ning kiskus enda assistendilt paberid käest. Tema hirm osutus tõeks. Päris Astrea pole temaga.

"See pole võimalik! Lihtsalt ei ole!" hakkas ta karjuma ning seejärel nutma. Astrea polnud tema tütar, vaid kellegi teise oma. Mõelda vaid, et tema päris tütar on hoopiski kellegi teise juures ja elab nagu lihtinimene.

"Astrea ei tohi sellest veel teada saada. Ta on liiga väike!"

Kuninganna eksis, kuna Astrea oli ukse juures ja kuulas pealt tema ja tema assistendi jutuajamist. Ta sai teada, et ta pole päriselt siia perre kuuluv laps. Ei, ta ei tahtnud sellest perest loobuda. Astrea otsustas eirata seda, mida ta just kuulnud oli. Talle meeldis siin perekonnas olla ja ta ei taha siit mitte mingil juhul ära minna kellegi teise juurde. Miks ta ei oleks võinud olla päriselt tulevane printsess, mitte mingi sündides vahetusse läinud laps?

Astrea jooksis enda veel pisikeste jalgadega tagasi enda magamistuppa. Ta ei tahtnud siit minna. Astrea otsustas kaitsta enda kohta siin kuningperes. Ta ei saa lubada, et keegi teine saab endale sellise rõõmu nagu temal praegu on.

Üks lossiteenijatest oli olnud tema magamistoas ja otsinud Astread.

"Issand jumal, sa oled õnneks siin! Kus sa käisid? Tule, ma panen su magama. Kuidas su pere veel muretsema oleks hakanud?"

Astrea vaikis ja teeskles naise ees, et heidab tõesti magama, kuigi tal olid mõtted mujal. Nüüd oli tema jaoks kõik siin lossis hoopis teistmoodi kui varem.

"Helena, mine magama juba! Ma ei saa sinu pärast normaalselt magada!"

"Emme, aga ma pole üldse unine!"

"Head ööd!"

Sana kustutas Helena toatuled ning seadis sammud elutoas olevale diivanile. Ta viskas ennast sinna pikali ja sulges silmad, lootes, et lõpuks ometi saab ta nüüd rahus magada. 

Kui kell oli saanud kolm öösel, kuulis Sana kellegi häält rääkimas.

"Kus on mu emme? Kus ta on? Ma tahan tema juurde.."

Sana seadis sammud kiiresti Helena magamistoa juurde ning vaatas, kuidas laps voodis muudkui vährkles.

"Helena, rahune maha! Sinu emme on siin!"

"Ei, emme!" karjus tüdruk kisava häälega ja tegi ehmunult oma silmad lahti.

"Jumal tänatud, et sa ärkasid! Ma olin nii mures. Kuidas sa ennast tunned?" kallistas Sana Helenat tugevalt ja ei tahtnud tal minema lasta. Muidugi oli ta mõtelnud Helena öeldu üle, aga ta lootis endamisi, et see ei tähendunud midagi erilist.

"Ma ei tea, mis juhtus eriti, aga ma nägin, kuidas mind taga ajati." värises Helena vaikselt ning rahunes maha, kui tema ema Sana oli valmistanud talle suhkruvett.

"Maga nüüd, mu pisike."

Charlotte ei suutnud kuidagi uinuda pärast sellist päeva, ükskõik kui palju ta ka unerohtu poleks võtnud, need ei mõjunud.

"Mis lahti? Sa pole kunagi varem niimoodi käitunud," muretses Hans tema pärast ja hoidis kindlalt tema õlgadest kinni.

"Ära minu pärast muretse, mul on juba parem."

Charlotte teeskles Hansi ees nii veendunult, et viimane heitis ka tema järel voodisse magama.

Järgmise päeva hommikul oli printsess varem tõusnud spetsiaalselt selleks, et rääkida enda raskest olukorrast. Ta mõtles, et keegi ei tohi seda teada, eriti Astrea, kes polnudki päriselt tema ja Hansi tütar. Kuidas Astrea reageeriks sellele?

Kuninganna Fabiola lasi ta sisse, üllatunud ilmega muidugi.

"Mis sind minu juurde nii vara toob?"

Kuninganna sõnad olid talle mõjunud kuidagi imelikult. Kuidas ta peaks sellest kõigest Fabiolale rääkima?

"Räägi!" kajas kuninganna hääl külmalt ning Charlotte üritas ennast kokku võtta, kuid see ei saanud kerge olema. Kuidas pidi ta seda olukorda kuningannale sõnastama, mis moodi? 

"Ma sain teada eile midagi, mis muudab meie jaoks midagi," alustas ta vaikselt rääkimist ning tegi pika pausi, et korralikult sõnad läbi mõelda.

"Ja mis see olema peaks?" võttis kuninganna endale ahju juures toolile istet ja vaatas vaikimisi Charlottet, kes omakorda põrandat silmitses. 

"Astrea pole minu tütar."

Tere kõikidele! Edaspidi hakkan juttu avalikustama paaril korral nädalas: teisipäev ja laupäev, vähemalt nii ma plaanin esialgu. Esimene osa tuli natuke lühike ja kui ma teisi osi edasi kirjutan, tulevad need kindlasti pikemalt. Mis edasi hakkab toimuma, seda lugege järgmistes osades.