Kuninglik saladus

22. osa - Kolmas

"Ega ma'ss meelega!" üritas Hajdar ennast asjatult õigustada.

"Tõesti? Vaid üks süütu õnnetus? Kas sa tõesti pead mind rumalaks? See on sinu teo tagajärjed! Vaata!" osutas Amina maas lebava Victoria poole, kes nägi välja nagu ta oleks ühe hoobi pärast surma saanud.

"OLE VAIT!"

"Sa oled kindlasti enda üle väga uhke! Said nüüd millegi 'heaga' hakkama!" 

"Palun, lõpeta," laskus Hajdar aeglaselt vajudes maa peale põlvili ja palvetas mõtetes, et Victoria jääks ellu. Vastasel juhul oleks ta pidanud vangi minema, lisaks veel vägivalla eest, mida ta oli oma tütre kallal kasutanud juba mitu aastat. Karistus ei oleks tulnud mitte mingil juhul kerge.

"Kutsu abi, raisk! Mida sa passid seal?" tuli Hajdar oma mõtetest tagasi ja märkas, et Amina polnud tema kõrval.

"Kuradima plika! Ma veel leian su ja siis sa veel saad!" tõmbas mees enda käevarrukad vihast üles ja asus tüdrukut otsima, unustades Victoria maha lebama.

Hajdar jooksis nii kiiresti kui võimalik, et leida üles enda ulakas tütar, kes kasutas ära igasugust võimalust põgeneda. Kuidas ta oli küll nii rumal olnud ja lasknud tal minna, ilma, et temagi sellest aru oleks saanud?

-

Amina istus kõrgel puu otsas ja peitus võimalikult vaikselt, et keegi teda ei kuuleks. Ta ei tahtnud, et ta isa ta üles leiaks ja ta lootis sisimas, et ta jäetakse rahule. 

Ta mõtles Victoriast ja sellest vaatepildist, mida ta näinud oli, kui Hajdar oli löönud Victoriat teadvusetuks. Ta teadis, et ta isa Hajdar saadakse mingil hetkel kätte.

Amina kuulis kellegi samme lähenemas, mis ei tõotanud tema jaoks head. Ta piilus silmanurgast, et näha, kes see oli. Tüdruk hingas kergendatult, kuna selleks oli Rolf, taaskord varjatud näoga. Ta tundis koheselt poisi ära ja hakkas talle vastu minema.

"Rolf! Mida sa siin teed?" küsis ta närviliselt.

"Ma tahtsin sind näha, kas selles on midagi halba?" 

"Praegu pole selleks õige aeg! Ma tahan ka sinuga kohtuda, aga palun, mitte praegu! Minu isa otsib mind tagas ja tapab mu!" sosistas Amina poisile, et viimane kuulis ja sai temast aru.

"Seda rohkem ma pean sinuga siin olema!"

"Mine ära, ta tapab muidu sinu ka ära nagu ta Victoriaga tegi."

"Mis asja?"

"Jah, ta tappis ühe naise siin lähedal, täna. Andis näkku ühe hoobi ja põmaki."

"Kas su isa on tõesti mõrvar?"

"Ma ka ei imestaks üldse. Ta on peast hull!"

"Tule, lähme siis minema!"

"Mitte praegu! Ta kindlasti tuleb siia ja siis.."

"Seda enam me peame siit lahkuma!"

"Jah, eks muidugi, aga valel ajal, või mis?" ilmus põõsastesse Hajdari haiglane nägu ja marssis Amina ja Rolfi poole.

"Lõpetage! Amina pole milleski süüdi!"

"Oi, ja sina oledki siis see minu tütre armastus? See poiss, kellega sa salaja kohtusid.."

"See pole sinu asi!" sekkus vestlusesse Amina, kes hoidis puu lähedale, nagu ka Rolf.

"On ikka küll, kui asi puudutab minu tütart!" ei olnud Hajdar nõus.

"Millal see sind üldse huvitanud on? Millal?" nõudis Amina vastuseid, aeglaselt puu otsa ronides.

"Kuule, tule nüüd siia, me lähme koju!" ulatas Hajdar võimalikult sõbralikult oma parema käe ja ootas, et Amina tuleks temaga.