Kuninglik saladus

7. osa - Leitud

Astrea oli saanud haiglast koju, kuid tema pea ümber oli siiamaani valge side, mida ta pidi veel mõningaid päevi hoidma. Hermina pidi talle iga päev rohtu andma ja tema eest hoolitsema. 

"Kuidas tal läheb?" küsis Charlotte kanget kohvi juues.

"Kindlasti paremini. Mõne päeva pärast on ta terve nagu alati!" ütles Hermina veidi rõõmsamal toonil ja aitas Mayal(üks teenindajanna) tubasid koristada.

"Siis on hea. Vaata, et ta voodist üles ei tõuseks, eks ole," palus Charlotte ning võttis järgmise lonksu kohvi.

"Kindel see!" 

Anders ja Rolf tulid elutuppa ning istusid ema kõrvale punasel uhkel diivanil.

"Me lähme varsti kooli. Millest sa siis mõtled?" alustas Rolf vestlust.

"Ah, ei millelegi," pomises Charlotte vastuseks. Nad kuulsid mingit kära koridoris, milles oli kuulda Emelie'i häält.

"Ma tahan nendega viimast korda rääkida, palun!" kuulsid nad tema karjet orse koridorist. Ta jooksis kärmelt elutuppa ja jäi seisma nende kolme ees.

"Mis õigusega sina siia tuled? Mine tagasi sinna, kust sa tulid ja ära enam tagasi tule!" vihastus Anders teda nähes ja tõusis ootamatult püsti.

"Ma ei taha teile midagi halba teha, ausõna! See oli õnnetus!" üritas Emelie ennast kuidagi õigustada.

"Kuidas sa julged tulla siia ja niimoodi meie majja tormata?" sekkus Rolf vaidlusesse.

"Kuulake mind palun ära! Ma luban teile, et hoian teist eemale! Te ei näe mind enam kunagi! Ma kaon ja siis olete kõik õnnelikud elu lõpuni!"

Kõik olid vait ning kõik jäid kuulama tema vabandusi. Nad olid üllatunud Emelie'i käitumisest. 

"Ma tahaksin aega tagasi keerata, et ma ei oleks sellist viga teinud, aga nüüd nägite - selline ma olen! Ma lähen, ma ei taha lennukist maha jääda," lisas Emelie ja suundus minema. Kõik kolm jäid teda vaatama seniks, kuniks ta silmapiirilt kadus. Rolf oli enda peale vihane, et ta ei takistanud Emelie'il minemast, ta ju siis oli temasse armunud, kuid ometigi jäi ta sinna liikumatult diivanile istuma.

"Kas-kas  E-melie käis siin?" küsis Astrea vaikselt trepist alla tulles. Charlotte kõndis tema juurde ja kükitas tema juurde.

"Jah, ta käis siin, aga viimast korda. Me ei näe enam teda mitte kunagi. Sa ei pea kartma."

Charlotte kallistas tugevalt Astread ja viimane teeskles hirmunut. Kõik mured seosos Emelie'iga olid kadunud. Ta ei tule enam tagasi ja ta ei saagi siia perekonda mitte kunagi kuuluda.

Laua peal oli üks roosa sädelev klamber, mis oli veidi katki läinud ja kulunud, kuid Sana hoidis seda koguaeg endaga. Tal oli tunne, et kui ta seda käes hoiab, on ta tütar talle jällegi lähedal, nagu varem. Kus tema tütar on? Miks pole temast natuke rohkem teada? Klamber oli olnud ka üheks vihjeks, kuid see ei aidanud teda piisavalt palju. Ta tahtis enda tütart, mitte seda väikest kulunud klambrit, mis leiti metsast.

"Jälle mõtled talle, kas pole?" kuulis Sana Noranette'i küsimust, mis tõi ta enda mõtetest välja.

"Alati, ükskõik, mida ma ka ei teeks ja kus ma ka ei oleks, ma mõtlen talle."

"Ma tean, et see ei pruugi võib-olla tõsi, kuid mina usun, et ta on elus."

Järsku helises Sana lauatelefon. Ta võttis selle kõhklemata vastu.

"Hallo! Sana Gorids on kuuldel!"

"Me tahtsime teile öelda, et teie tütar on haiglas. Politsei leidis ta teadvusetult metsast."

Sana ei suutnud oma kõrvu uskuda. Tema tütar on leitud. Milline kergendustunne läbis teda, kui ta seda kuulis. Tema tütar oli veel elus.

"Noranette, ma pean minema!" tõmbas Sana jope selga ja võttis saapad välja.

"Kuhu sa lähed?" küsis Noranette uurivalt.

"Helena leiti üles. Ta on haiglas," sõnas ta haarates enda käekoti järele.

"Jumal tänatud. Kuidas temaga on?" 

"Ma ei tea veel, aga ma pean haiglasse minema. Ma hoian sind kursis!" jooksis Sana kiiruga autosse ja sõitis minema.

-

Helena lebas kahvatuna haiglavoodil, näol väiksed sinikad, mis jätsid mulje vägivallast. Tema pähklipruunid juuksed olid hoolikalt patsi pandud. Kui tal poleks olnud neid sinikaid, oleks ta välja näinud nagu väike uinuv kaunitar. 

Sana istus tema palatis ja ootas tema ärkamist, kuid arstid ei andnud talle mingeid lubadusi. Ta pidi kõigest kannatlik olema ja ootama, mis järgmiseks juhtub.

Vabandan kõikide lugejate ees, et pole laupäevast osa avaldanud. Siin see on. Jällegi võib see igav osa olla, kuid ma üritan ennast parandada. Teisipäevani!