Kuninglik saladus

2.17 - Kuninganna külaskäik

Sana jalutas väljas haigla läheduses, nautides jahedat tuult, mis talle otse näkku puhus. Ilm oli isegi palav, mis varem muutis tema pealae higist märjaks.

Tema jalutuskäik oli kestnud vähemalt tund aega, kui Sana hakkas tagasi haigla poole kõndima. Kuigi ta oleks soovinud vastupidi, oli tema tahe tütart näha suurem. Võib-olla on mingeid uudiseid, ei loobunud Sana uskumast, kuid see oli ebatõenäoline, kuna Helena seisund oli olnud viimastel nädalatel stabiilne, ühegi erilise muutuseta.

Haiglasse oma tütre palati juurde asudes oli tal kummaline sisetunne, mida Sana ei osanud seletada, ent see kummitas teda kuni oli jõudnud enda soovitud sihtkohta.

Sana pidi silmi mitu korda pilgutama, mõistmaks, et Helena haiglaruumi juures seisis inimene, keda juba nii naljalt ei näe sellises kohas.

"Kuninganna?" küsis Sana jahmunult. "See on küll suur üllatus teiega sedasi kohtuda."

"Jah, ega minagi poleks seda ette näinud," nõustus naine ja pööras oma pilgu Sanale, kes oli veidi närvis olukorra pärast, millega ta pidi nüüd silmitsi seisma. "Ja palun kutsu mind Charlotteks."

"Olgu peale, aga võiksin siiski teada, kuidas olen ma selle au ära teeninud? Eeldan, et see pole lihtsalt juhuslik?" uuris Sana kuningannalt.

"Mul on tõesti siia tulekuks omad põhjused, kuid leian, et siin ei oleks sobilik neist rääkida. Mis te arvate, kui me õige läheksime minu koju?" tegi Charlotte ettepaneku.

"Ma tahaksin tõepoolest teada, mis põhjused need küll on. Ma tulen."

Charlotte tundis rahulolu, et Sanaga vestlemine oli läinud hõlpsamini, kui ta arvas. Ta juhatas viimase enda uhke hallikat tooni Lamborghini juurde ja palus tumedapäisel meesterahval, kes oli ilmselt kuninganna autojuht, sõitma hakata.

Terve aeg kuningpere maja juurde sõites, lasus Sana peas tuhat erinevat mõtet, mis võisid olla Charlotte tuleku põhjenduseks. Kas ta oli teinud midagi ebaseaduslikku riigi vastu? Kas ta tegi oma elus midagi väga kahetsusväärset, et ta saaks kuningannalt sellist tähelepanu?

Jah, teadis Sana hästi, oli küll. Tema kunagine võimalikult salajas hoitud armuafäär endise printsi Hansiga. Ükskõik kui palju poleks ta seda kahetsenud, ei muutunud see siiski olematuks. Aeg-ajalt meenus talle jälle need õnne täis päevad koos temaga, kui nad olid mõlemad veel noored.

Nad sammusid rahulikus tempos avaral tasasel aasal, mis oli säramas rohelisusest. Oli olnud soe päikeseline päev, igati ideaalne piknikute pidamiseks. Kaugelt metsast oli kosta igakevadist linnulaulu, mida oleks võinud kuulata tunde.

Hans sättis punase-valgeruudulise teki murule laiali, siludes tekkinud kortse nii sirgeks kui suutis. Seejärel ulatas Sana talle piknikukorvi, mis oli täis igasugustest puuviljadest ja marjadest, mõndadest juustuvõileibadest, lihapirukatest ja moosisaiadest.

"Istume juba, Hans," oli Sana pisut kannatamatu. "Las need kortsud olla, ega nad sind ei hammusta."

"Ma tean, aga mulle lihtsalt meeldib sedasi teha," ütles Hans tekile maha istudes. "Juba lapsena silusin kõik kortsud enda magamisasemel võimalikult sirgeks."

"Korra-armastaja," naeratas Sana õrnalt roosakate põskedega. Tema õlgadeni tumedad juuksed langesid tema näo ette, kui ta korraks kummardas korvi poole, et toitu välja võtma hakata.

"Nii siis," vahetas Hans teemat,"mis kraami meil siin ka on?"

"No vaata," näitas Sana noormehele korvi sisu, mis oli süüa täis.

"Kas need on-?" hakkas mees küsima, kui neiu teda juba katkestas.

"Lihapirukad. Sinu lemmikud. Lasin tädi Elsel neid valmistada nagu sulle on meelepärane."

Hans naeratas lihapirukaid käes hoides ja andis Sanale kiire suudluse. Viimane punastas väheke, aga varjas seda Hansi eest. 

"Vabandust, et ma teid segasin," oli Charlotte Sanat müksanud,"aga me oleme nüüd kohal."

"Või nii," tundis Sana veidi piinlikkust, et oli sääraselt unistama jäänud. Enne kui ta jõudis autoust avada, tegi keegi seda tema eest. Autojuht ootas kombekalt, millal naine väljub, et ust sulgeda ja hiljem auto mujale parkida.

Minutite järel leidis Sana end jalga puhkamas kuningmaja elutoa diivanil, tema kõrval samasugusest materjalist tugitoolis Charlotte.

"Ma arvan, et teil poleks selle vastu midagi, kui ma juba alustaksin," rüüpas Charlotte pisikese lonksu talle äsja toodud teetassist.

Sana noogutas ja ei jõudnud juba ära oodata, kui ta saab tagasi minna Helena kõrvale haiglasse.

"18 aastat tagasi, 19. märtsil sündis minu perre tütar. Aga sünnitushaiglas oli ta kellegi teise tütrega vahetusse läinud. Sinu omaga."

Sana ahhetas valjusti, kui tema kõrvu kostis viimane lause. Sinu omaga. 

"Mul on olemas tõendid - DNA-analüüsid ja ülestunnistused, mis kinnitavad minu öeldut. Kui soovid, võid neid uurida. See küll ei muuda asjaolu, et minu päris tütar on haiglas. See, kelle eest teie olete hoolitsenud alates tema esimesest elupäevast, pole olnud kunagi teie lihane laps."

"Ei!" oli Sana püsti tõusnud. 

"Helena on minu tütar," teatas Charlotte tõsisemalt.

"Mind ei huvita. Minu jaoks on ta ikka nagu oma tütar! Ja mina olen temagi jaoks ema! Nüüd tulete teie ja ütlete, et kõik see on olnud üks suur vale!" Sana hoidis oma pisaraid tagasi.

"Kas see on minu süü? Ma tahan, et kõik oleks õiglane! Hansi suur armastus minu vastu oli ka üks suur vale! Ta ema sundis teda mind armastama, ent tegelikult oli tal sinu vastu tunded!"

Charlotte oli samuti seisvas asendis. Ta põrnitses enda vastas olevat Sanat ärritunud pilguga. Tema oligi siis see naine, keda Hans ihaldas, mõtles Charlotte põlastusega.

"Sellest rääkides, kohtusin temaga juba enne, kui sina tema ellu tulid."

"Kuid see ei anna veel õigust temaga edasi kohtuda, kui ta on abielumees!" Charlotte hääl oli ulatunud peaaegu välja. Majas viibijad võisid vestlust pealt kuulata, kuid Charlottet see ei heidutanud.

"Ma ei saanud. Mul on kahju selle pärast, aga mis ma enam teen. Mis tehtud, see tehtud."

Vestlejatele märkamatult olid Astrea, Anders ja Rolf hiilinud trepi juurde, et vajadusel sekkuda. Nende kõrvadeni kostis iga sõna, mis oli lausutud kas Charlotte või Sana poolt.

Kui nad ootasid, et keegi kõnelema hakkaks, ei tehtud seda. Elutoas oli täielik vaikus, kui ainult oli kuulda rahunevat hingamist.

"Vabandust. Läksin liiale. Arvan, et emadena peaksime laste heaolu nimel. Muidugi ka õigluse," alustas Charlotte taas kõnelemist.

"Jah, sul on õigus. Kas sa sooviksid naasta oma tütre juurde, see tähendab, Helena juurde?"

Charlotte silmad lõid särama.

"See meeldiks mulle."

Tere! 

Esiteks pean mina vabandama, kuna peatükk ilmub natuke hilja, aga õnneks suutsin kirjutada osa lõpuni! Ma kirjutasin juurde umbes 600 sõna!

Mul on veel üks asi, mida öelda. Vaatasin järele, et millal peaks see jutt läbi saama, kui ma kirjutaksin niimoodi iga nädala teisipäeval ja laupäeval. Sain vastuseks 4. juuli. Võimalik, et ma kirjutan viimase osa ja epiloogi mõlemad ühel päeval, seega võib olla ka vastuseks 1. juuli. Lihtsalt teadmiseks.

Igatahes tuleb oodata laupäevani!