Kuninglik saladus

2.24 - Kroonimistseremoonia (VIIMANE OSA!)

Kas olukord ei saanud hullemaks muutuda, mõtles Helena nukralt. Viimasel ajal kuuleb ta liiga palju asju, mida ta poleks soovinud kuulda. Nüüd Kerimi surm, mis tuli tema jaoks ootamatu löögina. See oli tegelikult palju hullem, kui Helena välja näitas.

"Surnud?" kordas Helena üle, siiamaani suures ahastuses.

"Mul on kahju. Kõikjal üle ülikooli olid teated tema surmast," ütles Matilda. "Tema auks korraldati eraldi mälestusüritus."

"Ma oleks ka tahtnud seal olla," tõdes Helena õnnetult.

"See oli ilus. Teda mälestati väärikalt, seda võin ma sulle kinnitada," meenutas teine päeva, mil mälestusüritus Kerimi auks oli toimunud. Kõik olid toonud kooliõuele tema must-valge pildiraami juurde lilli ja küünlaid, nagu oleks see olnud tema haud, kuigi seda seda siiski ei olnud. Võib-olla oli isegi hea, et Helena ei saanud sündmusele minna, sest ta oleks olnud kõigi nende inimeste seas lohutamatu. Eriti siis, kui ta oleks kohanud Kerimi masendunud vanemaid, kes seisid terve see aeg oma poja pildi juures. Samasuguses tujus või veelgi õnnetumas, nutsid nad Kerimi matustel ja iga kord, kui keegi asetas lilled nende poja hauale, puhkes Kerimi ema jälle nutma.

"Tegelikult ma tulin siia ühe teise asja pärast, kuid võib-olla sa ei taha seda kuulda," segas Matilda tekkinud vaikust.

"Kas see on halb?"

"Oleneb, kuidas sellele läheneda," vastas Matilda mõtlikult,"aga kas sa mäletad seda, kui sa rääkisid mulle ühest lapsepõlve sõbrannast nimega Lena?"

"Muidugi mäletan," noogutas Helena.

"No, ma tean, mis temast edasi sai."

"Ja mis sa teada said?" pinnis Helena edasi, mitte aimates vastust.

"Ta on elus. Liigub kahe jala peal. Räägib sinuga praegu," andis Matilda kõige lihtsamaid vihjeid, mida ta välja suutis mõelda.

Märgates Helena ammulisui nägu, ei mõistnud Matilda, kas tema tegu oli olnud õige, ent ta ei pidanud olema kaua teadmatuses, kui tema parima sõbra ilme oli muutunud palju rõõmsamaks.

"SINA! Mul oli vahepeal tunne, kuid ma siis toona ei teadnud seda! Kuidas sa selle välja uurisid?" uuris ta Matildalt, kes asus täpsemalt jutustama, kuidas ta kodust oli leidnud need lõiked ja hiljem nõudnud oma "emalt" Inesilt selgitust.

Vähemalt mingisugune uudis, mille kuulmisel Helena võis naeratada. Vahepeal, kui ta sai Matildaga pärast ülikooli kusagil kokku, oli temas sarnaseid jooni Lenale. Nüüd oli ta saanud oma kunagistele teooriatele, mida võis pidada enne absurdseteks, kinnitust.

"Ma ei jõua ära oodata, millal ma saan oma emale sellest rääkida!" Helena kahetses oma öeldut nii pea, kui talle meenus, kes on tema päris ema.

"Mis lahti? Tundub, et sul on midagi hinge peal."

Helena jutustas oma sõbrannale, kuidas kuninganna oli talle üles tunnistanud, et too on tema tegelik ema, kuna sünnitushaiglas oli toimunud kogemata kahe lapse vahel vahetus.

"Päris haige, ma mõtlen. Kuidas saavad lapsed niimoodi vahetusse minna? Sel juhul ei julgeks mina haiglas üldse sünnitadagi, kui ma peaksin kunagi lapseootele jääma!" arvas Matilda ennast judistades mõtte üle, kui tema tulevane laps peaks kellegi võõra omaga vahetusse minema.

Helena naeris pisut, kuid lõpetas, kui tabas Matilda teda veidra pilguga vaatamast.

"Aga ma ei tea, mida ma edasi teen. Kas peaksin andma talle võimaluse ja võtma vastu printsessirolli?" oli Helena segaduses, sügaval sisimas lootmas, et Matilda annab talle vajalikku ja tarka nõu.