Kuninglik saladus

15. osa - Esimese päeva usaldus

Kodus oli rahulik ja vaikne ning Charlotte leidis õige aja ajalehe lugemiseks. Ta luges teiste poliitikute arvamusi ja keskendus täna kuningriigile. Tema perekonna käes oli kõiksugune võim, mida keegi ei osanud ette kujutada. Ta ei tohtinud reeta enda riigi kodanikke, see oli kindel. 

"Vabandage, printsess," kummardus Dolores pooleldi ja vaatas printsessi kummaliselt.

"Mis on? Kas midagi on juhtunud?" tõusis Charlotte'i uudishimu.

"See puudutab Rolfi."

"Mis temaga on?" kohmetus printsess poja nime kuuldes.

"Nimelt meile helistati koolist."

"Kas ta ei olnud täna koolis?" kortsutas Charlotte kulmu.

"Nii on meile küll teada, kuigi me viisime ta isiklikult hommikul kooli."

Charlotte'i sees käis läbi mingi imelik jõnksatus. Kus tema poeg praegu küll oli? Teda hakkasid peas valdama muremõtted, mis võisid temaga juhtuda..

"Ärge muretsege tema pärast, meie töötajad juba otsivad teda taga," üritas Dolores teda kuidagi lohutada.

Seda kõike oli tema jaoks lihtsalt liiga palju. Ta pidi olemas olema enda kuningriigi jaoks ja rahvaüritustel käima, kuigi tema elus toimusid palju tragöödiaid nagu näiteks Hansi surm, teadasaamine, et tema tegelik tütar suri juba mitu aastaid tagasi, autoõnnetus Lenaga, Hermina surm ja artikkel sellest ajalehes ja nüüd siis Rolfi mitteilmumine kooli.

"Printsess!" ehmus teenija printsessi teadvusetuna maas nähes. Ta läks koheselt tema kõrvale ja üritas teda kuidagi moodi äratada.

"Maya, kutsu palun kiirabi!" oli ainus asi, mis Doloresele pähe tuli.

-

Ta oli taaskord üksinda, külmal murul istumas ja lootmas, et ta näeb jälle Rolfi, aga ta teadis, et see juhtub tõenäosusega null protsenti. Miks prints üldse temaga vaevus rääkima, kui ta on nii rikas ja tähtis inimene, oli talle kummaline. Kas printsi elu polnudki nii roosiline nagu arvati?

Keegi läks vastu oksi, mis hirmutas ja sundis teda puuoksa kätte võtma. Ta pidi ennast jälle kaitsma, ta ei suutnud kedagi lihtsalt enam usaldada isa Hajdari pärast.

"Palun rahune, see olen mina," tundis tüdruk ära Rolfi erakordselt kauni hääle ja langetas puuoksa vaikselt maha.

"Aah, ma mõtlesin, et keegi tahab jälle midagi minult," selgitas Amina.

"Sellest pole midagi, võib-olla sa oledki lihtsalt selline metsik tütarlaps," naeratas prints ja toetus õlaga vastu puud, mis oli koheselt vastu põõsast.

"Miks sa koju ei lähe?" ronis Amina puu otsa.

"Ma ei tea, võib-olla ma lihtsalt ei taha."

"Ma arvan, et sa peaksid minema. Ole õnnelik, et sinul on normaalne perekond. Paljud unistavad sellisest perest, kus teineteisest hoolitakse, kaasaarvatud mina."

Nad vahetasid omavahel vaikimisi silmapilke. 

"Ma ei viitsi sinna minna. Mul on nii kõrini sellest pidevast tähelepanust. Ei ole lihtne olla kuningriigi noor prints," väsis Rolf seismisest ja potsatas maha istuma.

"Ikkagi. Sinu perekond siiski hoolib sinust. Mõelda vaid, mida nad praegu tunnevad, et sa nende silmis kadunud oled ja sina siin suure südamerahuga puu vastu toetudes, istud."

Rolf taipas, et tüdrukul on õigus. Isegi temal oli rohkem mõistust või siis ajurakke, erinevalt temast - 'printsist'.

"Sul on tõesti õigus, aga kas ma võin siia mõneks ajaks jääda ja sult midagi küsida?" ütles Rolf poole minuti pärast, kui Amina rahumeeli puude otsas turnima hakkas.