Kuninglik saladus

9. osa - Lähemal tõele

"Tere hommikust, proua! Preili Olröck tahab teid näha. Rääkis, et tal on informatsiooni," oli Maya öelnud Charlotte'le hommikusöögilauas.

"Mis informatsioon? Ema, millega sa tegeled?" küsis Anders uudishimulikult.

"Isiklikud asjad," naeratas Charlotte lauast püsti tõustes ja kabinetti suundudes.

"Mina ei tea, aga mina arvan, et ta tegeleb kahtlaste asjadega, mis võiksid vägagi meiega seotud olla," sosistas Rolf Andersile kõrva.

"Rolf, ma kuulsin seda! Ja te ei tohiks olla nii uudishimulikud, muidu ma räägin emmele ära!" pani Astrea käed risti.

"On alles kitupunn!" sosistas Anders seekord naljatades Rolfile.

"MA KUULSIN SEDA!"

"Nii, mulle öeldi, et teil on mulle informatsiooni seoses mu tütrega," istus Charlotte tavalisele kabinetitoolile.

"Jah, seda küll. Ma uurisin tütreid, kes sündisid samal kuupäeval, samal kuul ja samal aastal kui teie päris tütar ning uurisin ka seda, millises haiglas nad sündisid. Üldiselt leidsin ma, et nendeks lasteks on ainult kolm inimest - Tori Levic, Helena Gorids ja Ann-Marie Jonss. Nad kõik sündisid selles samas haiglas. Üks nendest on teie tegelik tütar."

Kes oli tema tegelik tütar nendest kolmest nimest - Tori Levic, Helena Gorids või Ann-Marie Jonss.

"Kuid ma võin välistada kindlalt selle, et see võis olla Tori Levic, kuna ta on mustanahaline. Ma eeldan, et te ei petnud ju enda meest?" lisas detektiiv.

"Muidugi mitte," turtsatas Charlotte korraks naerma.

"Siis on teie tütar kas Helena Gorids või Ann-Marie Jonss."

Kumbki neist nimedest kuulub ta päris tütrele. Aga milline nimi neist?

"Me uurime seda edasi. Ärge muretsege!" ulatas detektiiv printsessile dokumendid, kus olid laste isiklikud andmed.

"Aitäh teile! Ma ei unusta seda mitte kunagi!" tänas Charlotte teda ja saatis ta ukseni minema. 

Ta peas keerlesid palju mõtteid, näiteks see asjaolu, et ta pole kaugel enda tütrest, aga mis ta edasi teeb, kui ta oma tütre nime ja asukoha teada saab? Kuidas ta peaks enda tütre juurde minema, kuidas ta reageeriks? Ta ei saa talle ju öelda, et oi, ma olen su ema ja sina oled mu laps. Võib-olla see teadmine teeks teda veelgi õnnetumaks? Äkki on ta õnnelik enda pere üle ja tema sekkumine rikuks tema tütre elu?

Ta ei tahtnud sellelegi mõelda, mis tema elust edasi saab. Kui vaid Hans veel siin oleks, poleks tal nii raske ja ta teaks kindlasti, mida teha. Võib-olla oskab Fabiola teda sellega aidata.

"Dolores! Valmista mulle tass kohvi!" hüüdis ta enda assistendile, kes oli just sisenenud tema tuppa.

"Kohe!" hõikas Dolores talle vastu ja suundus teenijatetuppa, kus valmistati peamiselt sööke ja jooke. 

Lena oli teel haiglasse, ta oli parajasti ostnud Helena jaoks armsa väikse helepruuni värvi kaisukaru, mis peaks tema arvates Helenale meeldima. Talle oli meeldinud kaisukarusid koguda, nagu ta õieti mäletas.

Enam polnud ta kaugel, ta kõndis palatite vahel ja nägi ruumi numbriga 303, mis oli Helena palat. Viimane oli juba ärkvel ja sõi hommikust.

"Oi, ära ütle, et see on mulle!" rõõmustas ta munaputru lusikaga suhu asetades.

"Oi, oi ja kuidas veel on!" sulges Lena toa ukse ja ulatas kaisukaru Helenale.

"Aitäh! Sa oled nii tore! Ma teeks ükskõik mida, et neid iga päev saada! Kas nad pole mitte armsad?" imetles ta kaisukaru lähemalt ja uuris igat detaili selle juures.

"Nad on väga armsad. Kui nüüd teemat vahetada, siis kuidas sa tunned ennast?" 

"Paremini, kui ma selle nunnu kaisukaru sain! See on nüüdsest minu lemmik, kuna see on isiklik kaisukaru sinult!"

"Ohhoo, tere, Lena! Milline üllatus sind siin näha! Ma ei arvanud, et sa oma laupäeva hommiku niimoodi veedad!" sisenes palatisse Sana kahe joogitopsiga, mis sisaldas rohelist teed.

"Emme, las ma joon vett, siis saab Lena teed juua!" ütles Helena emale.

"Ei, seda pole vaja, tõesti!" keeldus Lena.

"Joo ikka. Olen absoluutselt kindel, et sa pole midagi söönud ega joonud," ulatas Sana joogitopsi Lena poole.

"Aitäh," nõustus ta lõpuks joogitopsi võtma.

"Oi, kas sa tõid talle kingituse," märkas Sana kaisukaru Helena haiglavoodil.

"Jah, see on minu uus lemmik," tõstis Helena uhkusega selle üles.

"Aga minu kingitud?" mängis Sana veidi kurvatujulist.

"Need on ka minu lemmikud! Kõik on!" ütles ta kiiresti.

"Ma loodan seda," silitas Sana tema pead õrnalt.

Vaikuse lõpetas Lena, kes järsku nutma hakkas ja mille tõttu talle pöörati soovimatut tähelepanu.

"Miks.. sa nutad, kui küsida võib?" küsis Sana.

"Lihtsalt, kui ma teid vaatan, siis ma muutun veidi kadedaks, kuna minul polnud sellist ema nagu sina seda oled. Minul oli joodik koos enda vägivallatseva mehega," pühkis ta pisarates olevaid silmi puhtaks.

"Ära ole kurb! See on minevikus."

"Jah, nii see on. Ma parem hakkan nüüd minema, ma ei taha teie ees halba tuju näidata," vaatas Lena ukse poole.

"Kuidas soovid, aga me mõistame sind igati," noogutas Sana paar korda.

Lena sulges palatiukse. Ta ei suutnud uskuda, et ta oli lihtsalt nende mõlema ees nutma hakanud. Võib-olla läheks ta lihtsalt õige minema, kuhugi..

"Emme, teeme ta meele rõõmsamaks! Ma ei taha teda kannatamas näha!"

"Aga mida sa välja pakuksid?"

"Näiteks, teeme õhtusöögi ja kutsume Lena sinna kohale. Pärast sööki lähme elutuppa ja ma mõtlen mingi meelelahutuse välja nt minu enda välja mõeldud naljad. Ja see õhtusöök peab toimuma järgmine laupäev, kuna siis on mul rohkem aega nalju välja mõelda!" rääkis Helena pikalt enda plaanidest lähemalt.

"Küll sul jätkub seda südant teiste jaoks. Mul on ikka nii tore tütar," silitas Sana tütre pead.

"Ja minul on nii tore ema!" kallistasid nad.

-

"Preili Olröck, teile saabusid tulemused!" sisenes detektiivi kabinetti üks brünett, kelle käes oli suur ümbrik.

"Aitäh, võid minna!" võttis Olröck ümbriku vastu ja hakkas seda lahti võtma. Need pidid olema tulemused, kas Ann-Marie Jonss või Helena Gorids oli printsessi tütar. Teda vaevas ärevus, ta tahtis kangesti teada, mis peitus ümbrikus. Ta nägu oli šokeeritud, kui ta nägi enda ees paberitel tegelikku tõde.

Mis toimub järgmises osas? Katkendid:

"Ema, ära hülga mind kunagi!" kallistas Astrea teeseldes, et ta ei märganud detektiiv Olröcki sealsamas elutoa seina juures seismas.

"Ära muretse sellepärast, ma ei hülga sind," ütles Charlotte talle lubavalt.

-

"Sa pidid siit ära minema, aga ise oled veel siiamaani siin!"

-

"Ma ei saa talle tõtt rääkida!" mõtles ta enda peas pahaselt. Ta tundis kohutavat süütunnet, et oli valetanud inimesele, kes teda usaldas.

Mis toimub järgmises osas siis? Laupäevani!