Kuninglik saladus

2.16 - Ühine mõte

Kolm tundi oli möödas Olröcki lahkumisest. Tema silmad lõid lausa särama, kui Charlotte ulatas talle tuima näoga 50 000 krooni.

Astrea oli läinud enda magamistuppa ja selle lukustanud, et ta saaks olla natuke aega omaette. Charlotte isegi ei proovinud tema tuju parandada, sest Astrea vajab alati üksinda viibimist, kui ta enda toa täielikult sulgeb teiste eest.

Hiljem oli väljast kuulda hääli, mis viitasid tavaliselt sellele, et keegi saabus koju. Nendeks olid pikast istumisest väsinud Anders ja Rolf, kellele ei jäänud märkamata Charlotte halb meeleolu.

"Kas juhtus midagi?" küsis Anders oma õnnetult emalt, kes ei vaevunud talle isegi otsa vaatama. Charlotte oleks otsekui ignoreerinud kõike enda ümber.

Kui kuninganna otsustas vaikida ning mitte midagi vastata, jättis Anders ta elutuppa masetsema. Mis võis teda nii palju mõjutada, et ta isegi ei ütle, mis teda vaevab? 

Pärastpoole saabus Andersi kabinetti noorem vend Rolf, kes mõtles ilmselt sama mida temagi. 

"Huvitav, mis toimub. Ema ka ei räägi meile," juurdles Rolf sõrmedega mängides.

"Mulle tundub, et midagi tõsist on lahti. Võib-olla Astrea teab midagi?" 

"Hea mõte! Küsime õige tema käest," oli Rolf kohe nõus ja kõndis ilma, et oleks oma vanemat venda oodanud, Astrea toa juurde. Enne sisse astumist koputas ta mõned korrad, kuid ruumist ei kostunud mingisugust häält. Rolf proovis uuesti, seejärel kutsudes teda:"Astrea! Kas me saaksime vestelda omavahel?"

Viimaks oli kuulda lähenevaid samme ja ukse avamist. Astrea põrnitses Rolfi ja tema selja taga seisvat Andersit halli pilguga, ent lasi neil sisse tulla. Neil on õigus teada kõike seda, mida tema ja Charlotte.

"Jah. Me peame ilmtingimata rääkima omavahel," valas Astrea endale klaasanumast vett ja võttis paar lonksu enne pika jutuga alustamist.

"Sa siis tead, mis emaga lahti on?" eeldas Anders.

"Jah. Kuid see, mida ma teile nüüd jutustama hakkan, on olnud varjatud teie eest aastaid. Kahjuks me kumbki Charlottega teile midagi teada ei andnud, aga ma parem ei viivita aega rohkem.

18 aastat tagasi, kui Charlotte oli sünnitanud tütre, rõõmustasid kõik selle uudise üle. Igati terve ja armas vastsündinu. Mis võiks veel parem olla? 

Kuid haiglas läksid kaks tüdruklast omavahel vahetusse. Charlotte päris tütar oli kellegi teise käte vahel. Ja mina, Astrea, olen selle kellegi teise tegelik laps. Nüüd tekib meil küsimus - kus on siis Charlotte tütar?

Naise nimega Sana Goridsi juures, kuid ta pole meie pere jaoks midagi nii võõrast. Kui ta veel vaesem oli, kohtus ta varjatult Hansiga, kadunud printsiga. Aga see ei jäänud kestma, kuna Fabiola, kadunud kuninganna, keelas selle ära. Samal ajal oli Sanal õnnestunud jääda lapseootele. Isaks oli otse loomulikult Hans, kuid tema ei kavatsenud mingit vastutust võtta, vaid saatis Sanale lihtsalt ühe kirja koos rahaga ja see oligi kõik.

Kokkusattumuseks oli Charlotte samuti rase. Ja veel mõlemad sünnitasid samal päeval samas haiglas. Õnnetuseks juhtusid nende lapsed veel vahetusse minema. Mina olen tegelikult siis sohilaps ja minu asemel peaks olema keegi teine.

Hetkel on Charlotte õige tütar Helena Gorids haiglas, koomas. Sattus vist paar nädalat tagasi koomasse."

Rolfi ning Andersi näod meenutasid ühetaoliselt sedasama reaktsiooni, mida elasid läbi Astrea ja Charlotte. Möödus minuteid, kui nad lõpuks hakkasid teavet endale seedima. 

"Teate, ma nägin välja täpselt samasugune nagu teie, kui ma seda kõike esmakordselt kuulsin," viskas Astrea nalja, kuigi ta ise ei naernud selle üle.

"Jah, see kõik on uskumatu. Sa siis oled meie poolõde?" sõnas Rolf veidi paremas tujus.

"Küllap vist."

"Ma ei kujuta ette, mida ema peab läbi kogema hetkel. Ma mõtlen, kõik see, mida sa meile ütlesid, on nii keeruline. Huvitav, mis nägu meie meedia sellepeale teeb . Nad kirjutaksid arvatavasti nädalaid, kui mitte kuid," mõtiskles Anders.

"See oleks alles skandaal," lisas Astrea aeglaselt noogutades.

"Aga kas me ei peaks leidma selle Helena üles? Mis siis, et ta on praegu koomas, aga see Sana, ma ei usu, et tema sellest vahetusest üldse teabki," leidis Rolf, et nii oleks kõige õiglasem.

"Esialgu mõtlesin sama, kuid kas Charlotte oleks selleks valmis? See oleks tema esimene kord, kui ta kohtuks oma tõelise tütrega."

Kõik kolm vaatasid teineteisele otsa ja tulid ühisele mõttele.

-

Charlotte lamas elutoas pärlvalgel diivanil, mis oli täpselt paras - see polnud liiga kõva ega pehme. Ta oli peaaegu uinumas, kui ta silmas enda kohal kolme silmapaari.

"Mida te.. tahate?" oli Charlotte natuke ehmunud, aga ta hakkas ennast peagi rahunema.

"Vabandust, meil polnud soovi sind ehmatada, aga sind oli vaja äratada," ütles Rolf süütult.

"Olgu, aga milleks?"

"Esiteks Astrea rääkis meile kogu tõe ära," mainis Anders, mis tuli Charlottele üllatusena. Ta poleks osanud ette aimata, et Astrea suudab neile kõik üles tunnistada. Alles tundide eest oli tüdruk endasse sulgunud ja ei tahtnud kellegagi suhelda.

"Nii?" 

"Kas sa oled valmis enda bioloogilist tütart nägema?" oli Astrea otsekohene.

Küsimus oli Charlotte jaoks ootamatu. Tal polnud veel vastust sellele, aga ükskord peab ta mingi otsuse langetama. Pool minutit oli kulunud, kui Charlotte leidis enda jaoks tõese vastuse.

"Jah."

Tere, mina jälle! 

Esiteks tahan ma kõiki lugejaid tänada, kuna sellel jutul täitus 900 lugemist ja ma olen siiralt tänulik kõigile neile, kes on suutnud seda siin lugeda ja taluda. Selle auks tegin uue raamatukaane(loodetavasti pole väga kohutav)

Õnneks suutsin ma selle peatüki ära kirjutada õigeaegselt, mitte jälle kuskil paar või kolm päeva hiljem. 

Umbes 8 osa ja epiloog ning see kaua kestnud teekond saab läbi!