Kuninglik saladus

2.14 - Ülestunnistus

Nad viibisid kõik seitsmekesi politseijaoskonnas, et anda politseinikele oma tunnistus. Neid kuulati ükshaaval ja enne, kui nad polnud põhjalikult rääkinud toimunust, ei saanud nad lahkuda.

Praegu oli Niklase kord. Tal oli kulunud üles tunnistamiseks rohkem aega kui teistel, aga Anja sundis ennast rahulikuks jääma.

Neiu oli veidi rõõmsam, kui Niklas väljus sellest külmast ja väiksest kabinetist ning suundus tema juurde, et lihtsalt kallistada. Poiss surus oma näo Anja heledatesse juustesse ja hoidis temast tugevasti kinni, mis oli täpselt paras mõlema jaoks. Kui nad olid embamise lõpetanud, puhkes Anja jälle nutma. Kerimi surm oli koguaeg tema meeltes, kui poiss oli päästnud tema elu, kui poiss oli palunud tal laulda midagi enne, kui ta siit ilmast lahkub, kui poiss suri põhimõtteliselt tema käte vahel.

"Kas tema vanemad teavad sellest?" küsis Anja oma pisaraid näolt kuivatamas salvrätikusse.

"Minu teada veel mitte," ütles Niklas madalal häälel ja võttis Anja käest kinni, et temaga koju minna. Ta oli peaaegu lootust kaotamas - neiu oli alati tõsine, tema suu oli muutunud üheks pikaks peenikeseks kriipsuks, silmad hakkasid auku vajuma, tekkisid sassis juuksed, mida polnud kerge lahti kammida.

"Anja," lausus Niklas tõsisel hääletoonil,"ära süüdista end tema surmas. Me teame, et see oli ikkagi Eric, kes on süüdi!"

"Niklas, sa ei mõista. Mina oleksin pidanud saama surma! Mina oleksin pidanud olema tema asemel! Aga tema pidi ette astuma ja noahaava tõttu surema!" muutus Anja hüsteerilisemaks ja lõpetades enda viimase lause, tormas ta Niklase kõrvalt väljapääsu poole. Ta ei tahtnud poisiga enam edasi vestelda. See oli piiri ületamine Anja jaoks.

Võib-olla Kerimil oli oma tüdruk, kes teda armastas. Nüüd kurvastab see tüdruk ja mina ei saa tema hingevalu leevendada. Ma ei saa midagi teha.

Kui Anja hakkas Kerimist mõtlema, siis nad ei tundnudki teineteist eriti, kuid tänu Niklasele olid nad saanud omavahel tuttavamaks kui varem. Kerim oli väga sümpaatne ja hea inimene. Tema tegu kaitsta Anjat, et too ei saaks viga, tõestas seda veelgi enam. Kuid kui ta poleks ära surnud, oleks Anja ennast vähem süüdlasena tundnud. Ta otsustas võtta vastu otsuse, abistada Kerimi perekonda nii palju kui võimalik, kuigi selleks ei piisaks, et seda kuidagi heastada. See koorem jääb igavesti temaga. Isegi kui ta vanaks jääb, meenutab ta Kerimi.

Anja ehmatas, koperdades peaaegu ühele puupingile otsa, kui ta silmas Niklast enda kõrval seismas. Noormees päästis ta viimasel hetkel kukkumast, haarates Anja peenikesest käevarrest.

"Vabandust. Ma ei tahtnud ehmatada. Lihtsalt hakkasin muretsema," vabandas Niklas, kuid tüdruk ei pidanud seda üldse vajalikuks.

"Pole midagi. Sa jõudsid mulle järele, kas sellega on muretsemine lõppenud?" pühkis Anja enda määrdunud tumesinistelt teksapükstelt iga viimse heinaraasu.

"Ma teen ettepaneku minna kohvikusse sööma. Ilmselt on sinul ka kõht tühi," pakkus Niklas välja.

"Olgu," nõustus tüdruk, mille peale Niklas võttis ta käest kinni. Nad jalutasid mööda parke edasi kohvikusse, kus olid varemgi käinud einestamas, kui olid veel õnnelikumad ajad.

Niklas tellis laua kahele ja teatas enda ning tüdruku tellimused. Samaaegselt istus Anja sünges meeleolus laua taga ja jõllitas kohviku akna ees oleva tammepuu oksi.

"Umbes kümne minuti pärast saame oma toidud ja joogid kätte," võttis Niklas Anja vastas istet.

Anja ainult noogutas tema öeldu üle, jälgides, kuidas puuoksad tasakesi üles ja alla liikusid õrna tuule tõttu. Ta eelistas Niklasele mitte silma vaadata. Tammepuu vähemasti ei tuletanud talle midagi meelde, kui ainult seda, et tema koduaias oli ta nende puude otsa roninud ja ümbritsevat maad selle kaudu uurinud.

Ent tüdruku tähelepanu pöördus koheselt poisile, kui viimasele helistati. Niklase näost võis aru saada, et tegemist pole mingisuguse tühise sõbraga, vaid tõenäoliselt mõne Kerimi pereliikmega.

"Niklas kuuleb. Jah. Mul on kahju, aga see on tõsi. Ei, see pole tema süü. Ma ei luba teil temast niimoodi rääkida! Teil võiks olla mingit kaastunnet ka tema vastu, ta on elanud nii palju läbi!"

Korraga taipas Anja, et temast käis hetkel jutt. Kerimi pereliikmed olidki teda süüdistama hakkanud nagu ta arvas.

Niklas oli juba paarkümmend sekundit telefonikõne katkestanud ja nägi muutusi Anja olekus. Ta oli kahvatum, õnnetum, põskedel olid äsja valatud pisarad.

"Anja, palun.. ära nuta," tahtis Niklas, kuivatades pöidlaotsaga tema pisarad.

"Kas ma siis ei ürita?"

Nende vahel lasus ainult vaikus, kui teenindaja tõi neile kohale nende tellitud road ja joogid. Üleüldse ei lausunud kumbki terve kohvikus viibimise vältel midagi, vaid olid võtnud nõuks rahulikult süüa.

Kui Niklas ja Anja olid lõpetanud, maksis poiss arve ning lahkus kohvikust koos neiuga.

"Kas ma saadan su koju?" küsis Niklas viisakalt.

"Ei, pole vaja. Head aega," keeldus tüdruk ja jalutas kiirete sammudega minema. Ta isegi ei vaadanud oma poiss-sõbra poole, kes oli talle samuti head aega hüüdnud.

Järjekordne osa, kuid lühem, kuna leidsin, et siia ei ole vaja eriti pikemalt kirjutada. Järgmise osa proovin natuke pikemalt kirjutada. Ja võimalikult huvitavalt.

Et siis Anja ja Niklase vahel on nüüd selline asi.. Küll nad uuesti suhtlema hakkavad.

Lisaks järgmises osas tahan ma kirjutada hoopiski kuningperest ja Astreast. Kas ta veenab Chartlottet tseremooniaga varem alustama?

Teisipäevani.