Kuninglik saladus

2.22 - Kummaline nähtus

"Kuhu sa lähed?" küsis Anders oma ema käest, kes oli oma kontsaga valgeid moodsaid saapaid jalga panemas.

"Haiglasse. Helena on oma silmad lõpuks ometi avanud," vastas Charlotte oma käekotti kätte võttes ja palus oma enda autojuhil Harryl, kes jutustas lõbusalt Jannega teenijate toas, Lamborghini valmis seada.

Peagi oli Harry sõitnud autoga maja ette ja avas härrasmehelikult kuninganna autoukse, mis viis taha istmetele.

"Tänan," kinnitas Charlotte vähima raskuseta oma turvavöö ja jäi ootama, millal Harry juhikohale tagasi läheb ja haiglasse suuna võtab.

Teel Helena juurde oli Charlotte rahutu ja soovis kannatamatult kohtuda oma tütrega silmast silma. Ta oli seda hetke nii kaua oodanud ja nüüd lõpuks sai ta endale ainult kinnitust, et see ka juhtub. 

"Kui kaugel me oleme?" küsis Charlotte veidi närviliselt.

"Umbes viie minutiga jõuame kohale," arvas autojuht, pöörates rooli paremale.

Lisaks sellele, et Charlotte polnud just kõige paremas tujus, käisid tal peast läbi mõtted, mis saab siis, kui Helena tõrjub ta ära. Kui ta ei aktsepteeri selle tõega ja keeldub kuningperre kuulumast. Charlotte on üritanud olla positiivne, kuid ometi hirmutab see teda. Võib-olla Sana siis kuidagi veenaks Helenat, kuigi kas viimane kuulaks teda?

"Teie kõrgus, ma olen oma töö lõpetanud. Me oleme otse haigla ees," kordas Harry oma öeldut, kuna Charlotte oli vajunud sügavale enda mõttemaailma. Autojuhi õnneks kuulis Charlotte teda.

"Aitäh sulle. Ära muretse, mul ei kulu selleks tervet igavikku," väljendas Charlotte oma tänu, ulatades Harryle natuke taskuraha.

"Alati teie teenistuses," tegi Harry kerge noogutuse, pistes rõõmsalt teenitud raha enda pintsaku taskusse.

Selleks ajaks oli Charlotte piisavalt kiire, et lahkuda autost iseseisvalt, nagu talle rohkem meeldis, ja tõtata kliinikusse.

"Ma loodan, et see, mida sa mulle rääkisid, on ikka tõsi." 

Inimene, kellele Charlotte seda ütles, oli šokeeritud tema kohalolekust. Ta poleks osanud aimatagi, et kuninganna üldse siia kohe tormab.

"Muidugi on, aga Helena puhkab hetkel. Ja ma arvan, et me peame need asjad korralikult läbi arutama." Sana jalutas haigla kohvikusse, lastes Charlottel kõndida endast tagapool. Nad võtsid kohviku nurgas asuva laua, mis oli parajasti vaba ning sinna polnud kerge sisse näha, kuna seal olid teatud seinad vahele pandud.

Charlotte läks esimesena lauda, sest ta jättis Sanale ülesandeks neile mõlemale kohvi tellida. Ta ei pidanud väga pikalt üksinda istuma, kui juba Sana tuli kahe kohvitopsiga lauda.

"Kuidas Helenaga oli, kui sa temaga rääkisid?" küsis Charlotte kohvitopsi järele haarates.

"Ta mäletas kõike. Mitte küll seda, mis temaga juhtus, aga vaimselt on temaga, ma arvan, kõik hea," rüüpas Sana väsimusest kohvi.

"Kas see siis tähendab seda, et ta hakkab paranema?"

"Doktor Hollergrand, Helena arst, kinnitas mulle seda. Helena paraneb, kuigi see võtab hulk aega kindlasti."

"Väga tore. Me peame talle varsti tõe avalikustama samuti, seda ei tohi unustada. Või sul on kavas midagi muud?" oli Charlotte arvamusel.

"Sellega tuleb oodata. Praeguses seisus ei mõjuks see talle kuigi hästi. Me riskiksime tema tervisega jälle. Kui ta on paranenud, võid seda isiklikult teha, siis ma olen nõus," tähendas Sana, huuled vajumas allapoole, kui ta taipas, et kohvi oli juba otsas.

"Jah, ma ei mõelnudki selle peale. Aga ta kuuleb sellest, kui ta kirjutatakse siit välja."

Seejärel tõusis Charlotte lauast ja asus tagasiminekule, pööramata pilku Sanale, kes samuti oli oma kohalt kadunud, et endale taas kohvi osta. 

-

Oma silmi avades tundis Helena, et ta ei tahagi kunagi enam magada, sest ta on seda isegi päevast päeva teinud. Ometi oli tema arst maininud tungivalt, kuidas Helena vajab puhkust paranemisel. 

Varsti märkas Helena, et temaga pole kedagi. Isegi tema ema Sanat polnud kuskil. Kus nad kõik olid? Miks ta on niimoodi maha jäetud just siis, kui ta on nüüd ärkvel? 

Äkitselt silmas tüdruk ruumi ainsast aknast kuninganna Charlottet, kes oli korraks vaadanud tema palatisse, kuid järgmisel silmapilgul oli naine lahkunud. Helena oli peaaegu 100 protsenti kindel, et see oli just kuninganna, aga teda hakkas painama üks küsimus - miks? Miks ta vaatas siia? Kas tal pole piisavalt kohustusi, et võib sedasi kellegi palatisse piiluda? See, et ta Rootsi Kuningriigi üks tähtsamaid valitsejannasid on, ei anna talle mingisuguseid õiguseid teha seda, mida hing ihkab.

Rahu, üritas Helena rahuneda. Võib-olla ema oskab seda kuidagi seletada.

Seni, kuni Sana saabumiseni oli küllalt aega, proovis Helena uinuda, mida viimane teadis mitte õnnestuvat. Esiteks oli ta liiga rahutu kummalise juhtumi pärast seoses kuningannaga ja teiseks polnud ta piisavalt väsinud, hoopis vastupidi. Helena oleks võinud praegu maratonile oma energiahulgaga jooksma minna, aga doktor Hollergrand oleks sellele tuliselt reageerinud.

Kõlas ukse klõpsatus, mille järel sisenes ruumi Sana. Ta sammus hoolikalt Helena kõrvale, et mitte teda üles äratada, teadmata, et tegelikult on Helena täiesti ärkvel. 

Järsku otsustas Helena teesklemise lõpetada ja asja kallale asuda, oma silmi avades. See ehmatas tema ema niivõrd, et too oleks võinud põrandal libiseda.

"Helena! Sa ehmatasid mind!" hoidis Sana palativoodi servast kinni, et tasakaalu hoida.

"Vabandust. See polnud mul plaanis. Ma olen juba mitu minutit üleval, kas tead," vabandas Helena, kuid soovis juba jutustada oma emale, kuidas kuninganna oli tema palatisse vahtinud.

"Siiski. Mis siis lahti? Kas midagi juhtus, kui mind polnud?" 

"Jah, sa liigud väga õiges suunas. See oli tõepoolest väga kahtlane," tõstis Helena ennast ettevaatlikult istukile. "Ma nägin, kuidas Rootsi kuninganna siia vaatas. Minu palatisse. Pikemat aega."

"Kas sa oled selles kindel?" 

"Täielikult. Mu silmad ei petnud mind. See oli tema," väitis Helena vägagi kindlalt.

"Kui veider. Et just see kuninganna," valetas Sana, hoides enda teada, miks oli Charlotte nõnda käitunud.

"Ma ei saa lihtsalt rahu. Olin hoidnud silmi mõni minut lahti, kui ma teda seal silmasin. Järgmisel silmapilgul oli ta jäljetult kadunud."

See veel puudus, silitas Sana oma tütre tihedaid juukseid ja tundis suurt pahameelt selle üle, et Charlotte oli ennast Helenale näidanud.