Kuninglik saladus

2.23 - Taaskohtumine

Peaaegu nädal oli möödunud sellest, kui Helena oma pikaajalisest seisundist ärkas. Kuulates doktor Hollergrandi nõuannet, milleks oli palju puhata, paranes Helena väga kiiresti. Tema armid olid muutunud heledamaks ja neid polnud kerge märgata, kuid need jäid siiski alles. Lisaks Helena nägu, mis oli suurem osa ajast olnud kahvatu, hakkas justkui taas oma päris värvi võtma. Nagu Sanale öelda meeldis, naasis Helena tasapisi tagasi oma ellu.

"Millal ma siit juba välja saan? Ma tunnen ennast täiesti tervena," küsis Helena doktorilt, kes oli tema palatisse ilmunud uuteks näitudeks.

"Võib-olla veel paar päeva, aga kui sa koju saad, pead sa ravimeid korralikult võtma. Teatud kohad pole täielikult paranenud," vastas arst, täites usinalt pabereid.

Rohkem ei rääkinud kumbki edasi, vaid jätkasid oma tegevust, teineteist segamata. Kui doktor oli oma töö lõpetanud, lahkus ta ruumist. Loomulikult ei jäänud Helena üksinda, sest tema ema oli oodanud, millal ta saab oma tütrega omavahel kahekesi olla.

"Tere," andis Sana Helena põsemusi ja istus tema voodi kõrval olevale vabale toolile.

"Tere. Lõpuks sa ka jõudsid mind külastama. Ega keegi siin ju ei käi peale sinu ja arsti," märkis Helena pahaselt.

"Mul oli nii mõndagi vaja teha. Nüüd ma saan siia tulla iga kell," selgitas naine.

"Tore oleks. Aga mul on ka häid uudiseid," meenus Helenale arsti viimased sõnad talle. "Ma küsisin arstilt, millal ma välja saan ja ta ütles, et võib-olla paari päeva pärast, aga siis pean ravimeid edasi tarbima mõnda aega."

"See on tõesti suurepärane uudis, aga mul on sulle ka uudiseid, ent teistsugusemaid."

"Milliseid?" ei mõistnud Helena, mida tema ema silmas oli pidanud nende teistsugusemate uudiste all.

"Selle ukse taga siin on Rootsi kuninganna. Ta soovib sinuga natuke vestelda," viipas Sana ukse poole, mis oli veel kinni, kuid kui Helena ema läks seda avama, seisis seal tõepoolest seesama inimene. Inimene, kes oli teda vaadanud läbi palati ainsa akna. Inimene, kes on Rootsi valitsejanna.

"Tere, Helena," astus Charlotte talle lähemale ja ulatas käe, et Helena oma suruda, kuid viimane ei suutnud aru saada, kas see oli hetkel unes või ilmsi.

"Ema, mida see veel peaks tähendama? Kas sa palun selgitaksid seda?" pööras Helena oma pilgu tagasi Sanale, kes oli jäänud seisma palati nurka, silmad nõjatatud põrandale.

"Helena, sa pead mind ära kuulama. See, mida ma sulle nüüd räägin, võib tunduda uskumatuna, aga tõde on see sellegipoolest," ei lasknud Charlotte end sellest häirida.

"Mida on teil mulle jutustada? Mul pole teiega mitte mingit pistmist."

"Palun, kuula ta kõigepealt ära," sekkus Sana hetkeks, kuid siis lasi Charlottel jätkata.

"Ma ei taha keerutada sellega, seega ma parem alustan.

1992. aastal, 19. märtsil läksid Stockholmi sünnitushaiglas vahetusse kaks tüdrukut. Toona ei teadnud sellest keegi ja mõlemad lapsed olid vale perekonna juures. Nendeks lasteks olid sina ja minu väidetav tütar Astrea.

Sain isiklikult sellest teada siis, kui kuue aasta pärast võttis üks medõdedest minuga ühendust. Ta teatas, et sellel päeval oli toimunud kohutav eksitus. Lasin endale palgata professionaalse detektiivi seda kõike uurima, kuid ta valetas mulle Astrea heaolu nimel. Et minu tegelik tütar suri autoõnnetuses. Lisaks oli ta mõelnud välja vale nime, et ma sind kohe üles ei leiaks.

Eks mina jäingi teda uskuma ja leppisin aegamisi mõttega, et ma pean teiste ees vaikima Astrea päritolust ja teesklema, nagu midagi poleks juhtunudki. Kuigi üks asi oli veel, millest ma teadlik polnud. Sellest saladusest sai Astrea teada.

See aasta, tuli Astrea minu juurde ja tunnistas kõik üles. Meie ühise ideena kutsusime detektiivi koju ja nõudsime talt tõtt. See läks meile küll raha maksma, aga viimaks oli tõde päevavalgele tulnud.

Mul on olemas kõik tõendid. Kui soovid, annan need sulle, et sa ise veenduksid mu jutus. Ma ei valeta. Sana mõistis mind kui emana ja lasi mul siia tulla."

Palatis lasus pikk vaikus, sest Helena ei leidnud sõnu, mida öelda. Põhimõtteliselt oli terve tema elu üks vale. Ta elas naise juures, keda ta kutsus oma emaks ja kes oli talle siin ilma peal kõige kalleim. Kellelt õppis ta nii palju. Kes oli tema kõrval alati toeks kui selleks oli vajadust.

Helena maailm oleks justkui purunenud tuhandeteks kildudeks, mida kokku panna oli võimatu. Ta kuulub kuninglikku perekonda. Seal peaks olema tema tõeline koht, mitte seal, soojas ja mõnusas kodus, kus ta oli väiksena üles kasvanud.

"Palun minge siit välja," palus Helena külmemalt kui eales varem. Tal oli vaja aega, et mõelda kõik läbi enne, kui ta tegutsema hakkab.

Sana ja Charlotte kuuletusid mitte midagi vastates ning jätsid ta omapäi. Nad tundsid ennast nii pinges, sest neil polnud õrna aimugi, mis toimus Helena mõtte- ja tundemaailmas.

"Kas sa arvad, et ta annab mulle võimaluse?" kõndis Charlotte koridoris ringi, nagu võiks ta lihtsalt hulluks minna, kui Helena kohe ei reageeri.

"Ma ei tea. Ma tõesti ei tea," ei osanud Sana öelda.

-

Järgneval päeval oli endiselt Helena tahe mitte kedagi enda juurde lasta, mis pani Charlotte end tundma süüdlasena. Tema oli ju see, keda nähes kadus Helena näolt naeratus. 

Charlottet ja Sanat ootas ees tõeline üllatus, kui nende juurde oli kõndinud heledapäine õlgadeni juustega noor neiu, kes paistis olevat sama vana kui Helena.

"Matilda? Milline rõõm sind näha!" näis Sana päris rabatud olevat. Mitu nädalat oli möödas, kui ta Helena sõbrannat oli viivuks kohanud.

"Tere," naeratas Matilda, üritades varjata oma üllatust, kui ta pani tähele, et Sana kõrval oli kuninganna.

"Kas sa tulid Helena juurde?" 

"Jah. Kui see ikka võimalik on."

"Muidugi on," vaatas Sana tähelepanelikult, kuidas Matilda sisenes tagasihoidlikel sammudel palatisse.

Samal ajal oli Helena elevil, et Matilda oli siia saabunud. Ta mäletas hästi, et enne õnnetust oli tal mõningaid probleeme Matilda kätte saamisel, kuna too ei vastanud ei sõnumitele ega kõnedele, mida Helena oli pidevalt saatnud.

"Matilda! Lõpuks ometi! Kus sa küll olnud oled?" rõõmustas Helena nagu väike laps.

"Mul on kahju, et ma varem ei saanud tulla. Liiga palju oli juhtunud. Igatahes jõudsin nüüd siia," valis Matilda endale sama istekoha, kus oli istunud Sana.

"Kas sa Kerimi oled näinud? Ta vist oli siin korraks viibinud," tahtis Helena teada enne, kui ta asub rääkima sellest, mida ta oli päev tagasi kuningannalt kuulnud.

Matilda oli kohkunud ja tema õnnelikkus selle üle, et ta oli jälle koos oma parima sõbraga, oli kui minema pühitud. Ta poleks oodanud, et see teema võetakse nii kiiresti üles.

"Mis on?" märkas Helena Matilda äkilist tuju muutust. Tal oli sisetunne, et midagi oli lahti. Ja tal oli õigus.

"Helena.. Kerim on surnud."

Jällegi siin on hilinenud osa, aga see tuli seekord pikem ja võin ilmselt kinnitada, et järgmine viimane osa tuleb veelgi pikem.

Kuidas lugu lõpeb, seda saab teada järgmisest peatükist.