Kuninglik saladus

5. osa - Kadunud metsa

Täna tuli Emelie kuningpere juurde õhtustama ja vennad olid omavahel täiesti tülis pärast nende viimast vestlust Emelie'ist. Kuidas olid suutnud nad mõlemad armuda samasse tüdrukusse? Ja üleüldse miks?

Et Emelie midagi kahtlustama ei hakkaks, tegid vennad omavahel kokkuleppe, et kui ta on nende juures, ei ole nad tülis. Kui ta aga pärast lahkub, on asjad endiselt samamoodi.

"Teate, see õhtusöök, see on oivaline. Ma teeks ükskõik mida, et saada iga päev sellist toitu!" asetas Emelie kahvli ja noa hästi viisakalt taldrikule nagu peab üks tõeline peen neiu söömist lõpetama.

"Jah, selle eest tuleks tänada meie töötajaid," ohkas Charlotte ning tõusis lauast püsti, et magama minna.

Pärast läks ka Astrea ja kuninganna Fabiola lauast, kuid Anders, Rolf ja Emelie jäid sööma.

"Mis te arvate, võiksime koos aega veeta, noh, et sina ja mina?" pakkus Rolf ootamatult.

"Emm, muidugi, miks mitte."

"Mulle meeldiks ka see mõte. Miks mitte homme juba saaks kokku?"

Rolf saatis Andersile pahase pilgu ning üritas mitte seda välja näidata. Emelie aga rõõmustas, et mõlemad vennad tahtsid temaga eraldi aega veeta koos. See tähendas tema jaoks head, küll aga mitte vendade omavahelisele suhtele, kuid teda see ei huvitanud. Tema tahtis olla siin perekonnas, ta tahtis siia kuuluda.

Nad polnud söögitoas kolmekesi, nagu nad arvanud olid. Astrea oli salaja neid pealt kuulanud ning ta sepitses omaette salaplaane. Emelie ei meeldinud talle ning ta pidi midagi ette võtma, et ta ei saaks tema vendadele midagi halba teha. Korraks välgatas talle pähe üks suurepärane idee, kuidas ta poleks enam nii meeldiv ta vendadele. See plaan pidi talle füüsiliselt valu tegema, kuid ta ütles endale, et ta kannatab selle ära. Enda pärast.

Charlotte pani enda beežikat tooni paksu mantli selga ning läks välja. Tal oli plaanis külastada Lenat, sest ta tundis, et nad peavad omavahel Andersist rääkima. Printsess teadis tema tunnetest, ta sai sellest ise aru. Ta nägi seda, kuidas Lena oli tema poja ees käitunud ja kuidas ta oli teda armunud pilguga vaadanud. Täna nad räägivad ja keegi ei saanud seda ära hoida.

Kui ta tema uksekella lasi, oli Lena äärmiselt üllatunud, et nägi seal printsessi. Ta kummardas veidi ning lasi printsessi edasi sisse.

"Millega olen selle au ära teeninud? Kas midagi on valesti?" küsis ta, siiamaani imestunud.

"Ma tean sinu tunnetest. Andersi vastu," rääkis printsess nahast diivanile istudes.

Lena tundis ennast kohutavalt ebamugavalt ning ta üritas mitte printsessile silma sisse vaadata.

"Kuidas te sellest teate? Ma pole ometigi kellelegi seda öelnud!" suundus Lena akna juurde ning vaatas autosid, mis tema majast möödusid.

"Minu ees ei pea keegi teesklema. Ma tunnen selle väga hästi ära. Ja viimasel ajal pole sa meid enam ka külastanud."

Tõsi, ta polnud nimelt kuningperekonda juba paar nädalat külastanud, kuid see pole siiski mingi märk. Aga mis mõttega ta vastu vaidleb, sest printsess on targa peaga ning tema ei usu tema väiteid selle kohta, et neid tundeid pole olemas.

"Ega te sellest talle ei räägi? Ma ei taha, et ta sellest teada saaks, ma ei taha kaotada tema sõprust."

"Mina ei räägi saladusi välja. Ma saan sinust vägagi hästi aru," ütles Charlotte täiesti kindlalt, mille üle tundis Lena ainult rõõmu.

"Aitäh teile! Ma ei unusta seda," kallistas ta tugevalt printsessi.

"Kuid ma võin sulle nõu anda. Sa oled väga tore tüdruk ning ma aitaksin sind meeleldi."

Helena oli pimedas toas ning vaatas aknast välja. Ema ei lubanud tal kunagi üksi välja minna, huvitav, mis juhtuks, kui ta ometigi välja läheks. Ta otsustas vaikselt hiilida ning ta leidis ka ühtlasi, et aeg on täiesti sobiv, kuna kõik siin majas magavad, väljaarvatud tema muidugi. 

Paari minuti pärast sulges ta ukse ning astus paar sammu ette. Mitte midagi ei juhtunud. Ta kordas seda ja tema naeratus laienes, kui temaga polnud midagi juhtunud. Miks siis tema ema talle niimoodi ütles? 

Helena kõndis vaikselt metsa poole, kus oli kuulda oksapraksatusi, mis tulid sellest, et ta astus maas olevatele puuoksadele. Tema sammud kajasid aina vähem ning veerand tunni pärast polnud teda kusagil näha..

Oli külm sügisene hommik. Sana oli parasjagu ärkama, kui tema õde Noranette kiirustas trepist alla otse tema juurde. Tal oli halb tunne. Midagi halba oli toimumas.

"Õde, ma ei tea, kuidas sulle seda öelda," oli ta sellega oma juttu alustanud.

"Räägi!"

"Ma läksin Helena tuppa, aga teda ei olnud. Otsisin teistest tubadest ka, aga teda pole üldse siin. Ta on kadunud."

Kadunud? Ei, see pidi väga halb nali olema. Helena ju ei saa lihtsalt haihtuda õhku? Tema imearmas ja tema kõige kalleim tütar oli kadunud ning praegusel hetkel ei teadnud mitte keegi, kus ta ol. Võib-olla said halvad inimesed ta kätte ning..

Ei, Sana ei tahtnud mõelda halvale. Ta oli veendunud, et tema tütar ilmub ikkagi kusagilt välja. Helena on tema jaoks väga oluline. Kõige oluliseim inimene üldse tema elus.

"Kõigepealt otsime teda siit ümbrusest ja kui me midagi ei leia, siis.. me lähme politseisse."

Mõne tunni pärast ootasid nad politseijaoskonnas. Nad läksid teavitama Helena kadumist, kuna eelnevalt nad ei leidnud teda üles. 

"Tulge sisse," ütles üks politseinik neile kahele ning nad mõlemad järgnesid politseinikule. Ta avas ühe kabineti ukse ning seal oli paar politseinikut veel, üks nendest seisis ja teine istus.

"Teie ütlesite, et teie laps on kadunud. Ütelge ta nimi ja kirjeldage teda. Kui teil on ta pilt, siis andke see meile."

Sana ulatas rahakotist neile Helena pildi, mis oli väike, kuid piisavalt abiks. Ta kirjeldas neile oma tütart: sinised silmad, tumepruunid juuksed, lühikest kasvu. Ta tahtis enda tütart tagasi, see oli kõik, mis ta tahtis.

Helena ärkas keset metsa üles. Tema pea valutas kohutavalt ning tema riided olid üleni mustad. Kui ta enda räpaste kätega pead puudutas, tajus ta seal verd. Mis temaga juhtunud oli? Ta mäletas enda kõndimist metsa ja ta mäletas kõike, isegi seda kukkumist, kuid ta ei mäletanud, kuhu ta kõndinud oli. Kõikjal ümbritses teda pikad ja sünged puud, mis ei paistnud mitte kunagi lõppevat.

"Aii!" karjus ta äkitselt enda põlves oleva valu tõttu, mis muutus aina hullemaks. Ta viskus maha pikali ning hoidis enda põlvest kinni. Ta tahtis kellelegi karjuda appi, kuid keegi ei kuulnud teda. Ta oli üksinda.

Kus ta oli? Mis ta praegu teeb? Kas ta on surnud või on ta veel elus? Mida kõike ta poleks ka teinud, et vaid enda tütart üles leida ja minna magama südamerahus, et ta on siin, tema kõrval. Kuid teda polnud mitte kusagil, ta oli läinud.

Keegi ei rõõmustanud enam selles majas, keegi ei naernud, keegi ei suutnud tunda rõõmu praegusel hetkel. Tema sees oli väike lootusekiir, et tema tütar tuleb tagasi koju ning ütleb, et temaga on kõik korras, kuid seda ei juhtunud. Ükskõik kui palju ta ka poleks oodanud, ta ei saabunud koju.