Kuninglik saladus

10. peatükk - Tõde vale varjus

Detektiiv Olröck oli üpris üllatunud, kui vaatas mitu korda DNA-analüüse üle, kuid need ei valetanud - testi olid teinud erilised spetsialistid. Helena Gorids oli printsessi tütar ja tema oli ainus inimene maailmas, kes seda teadis.

Ta haaras koheselt DNA-analüüsid ja enda käekoti ning sulges kabinetiukse. Täna pidi printsess teada saama, kes on tema tütar.

Valvurid lasi ta sisse ja tõde oli viie minuti kaugusel Charlotte'st. Detektiivil oli ka lapsest veidi kahju, kuid mis parata, sest ta ei tohiks printsessile valetada.

Maya avas talle ukse lahti, kuid detektiiv jäi seisma, kui nägi Charlotte't koos Astrea'ga.

"Ema, ära hülga mind kunagi!" kallistas Astrea teeseldes, et ta ei märganud detektiiv Olröcki sealsamas elutoa seina juures seismas.

"Ära muretse sellepärast, ma ei hülga sind," ütles Charlotte talle lubavalt.

Detektiiv Olröck oli kohutavalt dilemma ees: kas ta peaks rääkima printsessile tõtt ja last kurvastama või mitte rääkima tõtt, valetama, et tema laps on surnud ja Astrea, kes pole tegelikult siia perre kuuluv, saab olla õnnelik laps.

Ta otsustas viimase variandi kasuks ja köhis, et neilt kahelt tähelepanu saada.

"Oi, proua Olröck! Teil on vist uudiseid?" üllatus Charlotte ja kõndis enda kabinetti koos detektiiviga.

"Asjaolud on muutunud," vaatas detektiiv põrandat,"teie tütar on tegelikult surnud."

"Mida?" oli Charlotte šokis. Tema tütar polnudki elus, vaid mitteelavate hulgas. Sel hetkel tundis ta, kuidas ta tahab enda tütrest rohkem teada.

"Ma sain just ühte toimiku veel, kes sündis selsamal päeval kui teie tütar. See oli Annika Uibs. Ta oli saanud surma kolmeaastaselt autoõnnetuses ja ta tuhastati koos ta perega merre," valetas detektiiv kiirelt.

"Aga, see ei saa olla võimalik! Ta ei saa olla surnud!"

"Mul on kahju," lahkus detektiiv kabinetist.

"Ma ei saa talle tõtt rääkida!" mõtles ta enda peas pahaselt. Ta tundis kohutavat süütunnet, et oli valetanud inimesele, kes teda usaldas. See-eest oli üks laps õnnelik, loodetavasti.

Charlotte tundis, et ta lihtsalt ei suuda enam. Kõik need päevad, mida ta ootas, et teada saada, kus ta tütar on, selgus siiski, et ta on surnud juba mitu aastat tagasi.

"Dolores! Kutsu kuninganna siia!" hüüdis ta toolile istudes.

"Hei," sisenes Lena Helena tuppa, kus oli kõik sassis.

"Hei jah," ütles ta vastu.

"Ma sain just teada, et sa oled nüüd kodus ja polegi enam seal vastikus haiglas," istus Lena voodile ja oli poollamavas asendis.

"Jah, see on küll hea uudis, aga kas sa tuleksid järgmine laupäev meie juurde õhtustama?" küsis Helena.

"Ma ei saa järgmine laupäev, sest siis mul on trenn. Kas kolmapäev sobiks?" 

"Muidugi," noogutas Helena kaasa.

"Olgu, oleme siis kokku leppinud!"

Sana astus tuppa koos kahe teetassiga ja nelja võileivaga. Ta asetas need ettevaatlikult Helena voodile.

"Saidki lõpuks valmis. Hakkasin juba muretsema, kus sa oled," lausus Helena emale.

"Minu pärast?" võttis Sana ühe võileiva.

"Jah, ikka. Aga nüüd läheb toiduralli lahti!" haaras Helena teetassist ja sõi kiiresti võileiba.

"Hei, vaata, et toit sulle kurku ei lähe!" jõudis Lena öelda enne, kui Helena oli võileiva juba ära söönud.