Kuninglik saladus

2.6 - Tülid ja kaklused

Täna oli esmaspäev. Õues oli märgata jälle vihma sadamas ja rootslased hakkasid sellega ära juba harjuma. Vahel harva sattus väljas olema ka kaunis päikesepaisteline ilm.

Kuid kuninglikus perekonnas valitses endiselt negatiivsed emotsioonid, eriti tänase päevaga. Arstid opereerivad täna kuningannat ja keegi ei tea, kuidas see lõppeda võib.

Keegi ei oleks osanud arvata, et nad peavad kunagi siin seisma, mõttega, et nad ei näe võib-olla Charlottet enam kunagi elusana. 

Astrea ei suutnud haiglas viibida. Kõik need ärevad pilgud ja vaikused, mis seal oli, ei meeldinud talle üldse. Ta vihkas seda. Ta eelistas kodus veidi rahulikult olla ja mitte olla ajakirjanike läheduses. Rootsi meedia oli tõepoolest nii vastik, et isegi privaatsust ei saanud endile nõuda. Nagu nad ei mõistaks nende rootsi keelt.

Teda oli viimased kaks päeva painanud mõte sellest detektiivist ja ta kordas oma mõtetes koguaeg seda hetke, kui ta talle külmavereliselt telliskivi pähe viskas. 

Kõige kummalisem oli see, et seal mahajäetud kohast pole seni leitud mingi laipa. Sellel kohal polnud eriti seinu ja küllap oleks saanud uksest näha, et keegi maas lebab.

Astrea pole julgenud sinna minna. Võib-olla keegi näeb teda seal tegutsemas ja see lõppeks talle ühe sõnaga - halvasti. Ta tahab kodus oodata uudiseid, mitte ise uurima minna.

Astrea vaatas enda valget Samsungi ja nägi, et tal oli paar vastamata kõnet. Need oli Sandra Tannerströmilt, tema sõbrannalt, kellega ta pole viimased kolm nädalat rääkinud. Tegelikult ei pidanud Astrea teda väga enda sõbrannaks. Sandra oli suur latatara ja imeliku käitumisega. Ta ei sümpatiseerinud Astreale eriti, aga nad siiski suhtlesid kuidagigi omavahel. 

Astreat ajas vahepeal väga närvi see, kui Sandra eputas koguaeg, et tal on kuningperest suur sõbranna olemas. Inimestele ei ole seda teada vaja, mida nad sellega peale hakkaksid? Kas Sandra sõpruskond suureneb nüüd sellepärast või maailma lõpp läheneb hoopiski?

Seega otsustas Astrea mitte talle tagasi helistada. Esiteks polnud tal selleks erilist tuju ja energiat, lisaks ta ei tahtnud rikkuda oma päeva helistades sellele tüütule Sandrale.

Ent tal ei vedanud. Juhuslikult helistas talle jällegi Sandra ning seekord võttis Astrea kõne kõhklemata vastu.

"Issand, tšau! Ma olen sulle juba paar korda helistanud, aga kuidagi sind kätte pole saanud. Mida sa seal toimetad?" lobises Sandra.

"Ma olin lihtsalt õues, käisin jalutamas. Küllap sa helistasid natuke valel ajal."

"Oeh, väga tore, et su nüüd kätte sain. Kuidas su emal või kuningannal läheb? Meedia artiklitest mina eriti midagi välja ei loe."

"Talle tehakse täna operatsioon. Saatuslik. Me ei tea, kas ta jääb ellu või sureb."

"Appikene, kui õudne! Ma loodan, et ta jääb ikkagi ellu. Ta on nii tore inimene ja ta ei saa surra!" 

"Jah, seda minagi. Ma just ei soovi, et mu ema sureks. Vastupidi. Kui ta sureb, sureb ka kolmveerand minust."

"Vabandust, ma pean nüüd kõne lõpetama. Fabian tahab millestki minuga rääkida. On ikka tüütu vend! Tšau siis ja saame varsti kokku!" lõpetas Sandra kiirelt kõne nagu ta oleks Astrea mõtteid lugenud. 

Ta ohkas kergendatult, kui see vestlus läbi sai. Mitte, et see oleks just väga hull olnud, aga Sandra polnud eriti see inimene, kellega Astrea oleks tahtnud praegu suhelda.

-

KERIMI POV

Täna pidin jälle ülikooli minema. Minu vanemad nõudsid, et ma seal käiksin ja uusi tähtsaid teadmisi saaksin. Muidugi puudusin ma sealt tihti ja ma olin teistest maha jäänud, aga minu vanemaid see ei huvitanud. Nad käisid mulle peale, et ma rohkem õppiksin ja pingutaksin.