Kuninglik saladus

2.20 - Hüvastijätukiri

Esimesel korrusel söögitoast oli kuulda erinevaid helisid, mis tekkisid laua serveerimise käigus. Lisaks sellele tundis Charlotte elutoas viibides värske leiva lõhna.

Anders ja Rolf vestlesid omavahel päevakajalistest poliitiselt teemadest, mida nad lugesid tänastest ajalehtedest. Tavaliselt kuulus nende hulka ka Charlotte, aga kui ta haiglast koju sai, oli ta otsustanud mitte oma tuju rikkuda poliitika pärast, mida on olnud tema ümber isegi palju.

"Te võite hommikusöögile tulla," andis Janne elutuppa astudes perekonnale teada, kaks teda abistanud teenijatüdrukut Pernilla ja Zara täpselt tema selja taga.

Charlotte, Anders ja Rolf kõndisid üheskoos söögiruumi, kus ainsateks mööbliteks olid pikk tumedast puidust laud koos samast materjalist toolidega. Laual asetsevad toidud nägid välja isuäratavad, peaaegu ei oleks Charlotte neid tahtnud sööma hakatagi.

Kolmekesi võtsid nad laua taga istet ja hakkasid endale toitu taldrikule asetama. Nad ootasid ära teineteist, et öelda samaaegselt "Head isu!" ja sööma asuda.

"Oodake," pani Charlotte äkitselt noa ja kahvli kõrvale. "Kus Astrea on?"

Anders ja Rolf taipasid, mida nende ema silmas pidanud oli. Rolfi kõrval oli üks tühi istekoht, mis kuulus ei kellelegi muule kui Astreale.

"Kui soovite, ma võin asja uurida," ilmus ruumi madalate kontsakingadega ja helepruunide lühikeste juustega Zara.

"Tee palun kiiresti," oli Charlotte nõudnud, kui Zara oli juba teel teisele korrusele.

Charlotte ei pidanud ootama kaua, kui Zara oli tulnud tagasi, ilmega, millest võis välja lugeda, et Astreat siin majas polnud.

"Teie kõrgus, ma arvan, et te peaksite sinna ise minema," oli kõik, mida Zara ütles.

Kuninganna tõusis enda kohalt püsti ja suundus nii kiiresti kui võimalik oma tütre magamistuppa. Ta kutsus Astreat enda tütreks siiamaani, tema arvates ei olnud üldse oluline see, et nende soontes voolas erinev veri.

Mida Zara oli küll näinud?  Midagi pidi seal olema, aga mis? Mis võis olla asi, mida Charlotte oleks pidanud nägema? Kas toas oli mööbel segamini või lõhutud? Või Astrea lasi oma toa ümber kujundada?

Charlotte tardus Astrea toa uksel paigale, kui seal oli kõik kenasti koristatud ja ühtegi tolmukübemetki polnud märgata. Aga mis siis siin valesti oli? Kas see pole mitte hea, kui tuba on korras?

Astrea asjad, jõudis Charlotte viimaks järeldusele, on läinud. Varem sahtlite peal asunud pildiraamid ja kirjutuslaual olnud dokumendid olid kui õhku haihtunud.

Riidekappi järele vaadates polnudki sealgi enam Astrea kalleid kleite, kampsuneid, ehteid ja jalatseid. See oli täiesti tühi, kui välja arvata mõned üksikud riidepuud.

Kuid midagi oli temast siiski alles - kirjutuslaual vedeles mingi paber, aga see polnud lihtsalt mingi suvaline paber. See oli hüvastijätukiri.

Charlotte võttis kirja ning luges neid sõnu enda peas valjult ette.

Tere, Charlotte.

Jah, see olen tõesti mina, Astrea. Kindlasti on su peas palju küsimusi, üks nendest võib-olla on: Kus on Astrea ja tema asjad? Sellel kõigel on seletus.

Ma tean, et minust polnud kena sinu eest varjata saladust, et detektiiv Olröck oli sulle valetanud. Oleksin pidanud sulle kohe rääkima, sind usaldama, aga mul oli hirm. Jääda kõigest ilma. Te olite perekond, kellest võiks iga laps unistada. Mina ka kuulusin sinna.

Igatahes ma otsustasin siit lahkuda igaveseks. Ma ei kavatse siia enam tagasi tulla, sest ma vihkan seda, mida ma siin korda saatsin. Charlotte, kas sa teadsid, et ma olin kohutav inimene? Ma olin egoist ja mõtlesin ainult sellest, kuidas mulle parem oleks. Ja olen siiamaani.

Ma ei kavatse öelda, kuhu ma sõitsin, sest ma ei taha, et mind otsima hakataks. Ma tahan keerata oma elus uue lehekülje ja selleks pean ma teiega võimalusel mitte ühendust võtma. Muidu poleks sellest kasu ja seda ma ei soovi.

Lisaks ma ei taha olla seal, kui on tulnud välja, et ma olen sohilaps. Ma olen väljaspool abielu sündinud laps. Milline kõneaine see vaid oleks kõikidele nendele klatšijatele ja meediategelastele - nad ei jätaks mind kunagi rahule.

Sinna, kuhu ma lähen, ootab mind ees unustamatu elu. Mul on plaanis võtta endale uus nimi, ka juuksed tahaks ära värvida(millest olen juba väiksest saadik unistanud, aga sina ei lubanud).

Võib-olla oli see otsus minu poolt jällegi halb. Mõtleme Sana peale. Kas ta oleks minuga kohtuda tahtnud? Mind lähemalt tundma õppida nagu oma tütart peaks? Mul on kahju, et ma talle nii teen, aga ma pole selleks valmis. Ma pean seda kaaluma, aga tõenäoliselt ei. Loodan, et suudad talle vajadusel seletada minu otsust ja kui ta ei mõista seda, ei saa mina sinna midagi parata.

Põhimõtteliselt oli see peamine teema, miks ma selle kirja kirjutasin. Ma ei tahtnud lahkuda ilma, et vähemalt sina teaks, mida ma tundsin. Mulle piisas sellest. Ja veelkord on mul kahju sellepärast, et ma ei jätnud teiega eraldi hüvasti, vaid hiilisin salaja minema. Aga jällegi, see oli mulle parem. Mul oli isegi valus siit minna.

Viimased asjad veel, mis mul kirjutamata on. Ma hoian pöialt, et sa saaksid Helenaga headeks sõpradeks ja et kõik probleemid, mis sul on, laheneksid. Ma tahan tänada selle eest sind, et sa mind ei hüljanud, hoolimata sellest, et ma pole sinu tütar. Ma ei unusta seda mitte kunagi. Sa oled kõige parem ema, kes võib lapsel üldse olla. Ma ei väärinud seda headust.

Tervita Andersit ja Rolfi ka minu poolt. Nad olid kõige lahedamad vennad üldse. Ma ei tea paremaid.

See ongi kõik. Eks vaatab, mida elu meile toob. Võib-olla me saame ühel päeval jälle kokku.

Astrea"

"Ja sina olid kõige parem tütar," puhkes Charlotte nutma.

Järjekordselt on üks osa vähem. Olen märganud, et sellel raamatul pole palju puudu 1000-st lugemisest. See valmistaks mulle suurt rõõmu, kui see arv täis saaks.

Veidi uskumatu on mõelda, et see jutt on jõudnud nii kaugele. Ma mäletan siiani hästi seda päeva, kui mul tuli pähe mõte kirjutada sellest siin..

Pidage veel vastu, kui suudate. Endiselt, lõpuni on vaid loetud peatükid.