Kuninglik saladus

2.12 - Katkine aken

Kerim oli juba mitmendat päeva viibinud Derya juures, soovimata enda vanemate juurde tagasi minna. Ükskõik, kui palju Derya poleks ka teda veenda üritanud, noormees keeldus lahkumast.

"Sa ikka mõistad, et ühel päeval pead nii kui nii oma vanematega asjad selgeks rääkima. Nad on mulle iga päev helistanud ja küsinud, millal sa tagasi tuled," oli Derya talle väitnud, kui Kerim oli eile õhtul koju saabunud Helena juurest.

"Ma ei lähe nende juurde tagasi veel nii pea. Kui sa tahad, võid mu välja visata, aga ma poleks ikka seda nõus tegema," oli noormees vastanud enne, kui ta enda magamistoa ukse sulges.

Ta oli endiselt oma vanemate peale tulivihane ja nendega kohtumine kasvõi korraks oleks tema jaoks olukorra hullemaks teinud. Kerim otsustas oodata mõnda aega, kuni ta tunneb, et ta suudab jälle oma vanematega rääkida. Praegu oli see võimatu.

Kuid teda valdasid hoopis teised mõtted. Helena autoõnnetusest saadik on ta olnud mures ja üritanud salaja külastada neiut, kui kedagi tema juures pole. Ta soovis temaga üksinda olla, ilma, et keegi neid aknast jälgiks. 

Ta soovis nii väga, et tüdruk juba oma uneolekust ärkaks ja paranema hakkaks. Ta igatses Helenat, tema sooja naeratust, tema säravaid siniseid silmi, tema lõbusust, tema kaunilt kõlavat häält. Temaga koos olemine meeldis Kerimile väga.

Kerim teadis, et armastab Helenat, kuid samas ei jäänud ta midagi lootma. Talle piisas sellestki, kui ta saab tüdrukuga head sõbrad olla. Pealegi kui nende vahel olekski olnud suhe, poleks see olnud nende jaoks turvaline. Tal oli lihtsalt liiga palju vaenlasi ümberringi.

Noormees varjas juba üle paari aasta saladust, mida ta kellegagi polnud jaganud. Nimelt oli ta koos oma parimate sõpradega asutanud narkootikumide äri. Nad ostsid neid ja müüsid edasi, seejuures teenides rohkelt raha, aga Kerimile see polnud meelt mööda. Algusest saadik oli tal halb tunne selle vastu, kuid sõbrad tõmbasid ta endaga kaasa ja tal ei jäänud muud üle, kui selles kõiges osaleda. Ta oleks olnud grupist välja tõrjutud ja taga narritud.

Ta peab Helenast võimalikult kaugele hoidma. Oli olemas võimalus, et tema "kaaslased" võivad temast teada saada(tegelikult juba ongi, kui Eric oli Helenat pargis tülitanud) ja kavatseda midagi ettearvamatut. 

Just sellepärast oli ta võtnud vastu otsuse mitte enam Helenat külastada. 

Kerim haaras kirjutuslaual olevast märkmikust, võttes esimese lehekülje ja hakkas seda täiesti suvaliselt kritseldama erinevate käänuliste joontega. Vahel õhtuti ta rahustas selle tegevusega end, kui ta oli millegi peale ärritunud. Sodimine mõjub talle alati rahuldavalt.

Juba paari minutiga oli vihikuleht tumesinise pastakaga peaaegu üleni täidetud. Ta rebis lehe vihikust välja, kortsutas ära ja viskas täpselt toa nurgas asuvasse prügikasti. Noormees muigas vaikselt ja oli salamisi enda viske üle õnnelik. Nagu laps, kes saab mängida oma mänguasjaga. Nagu loom, kes on oma saagi kätte saanud.

Peagi väsis ta ärkvel püsimisest ja otsustas magama heita, et oma pidevatele haigutustele ometi lõpp teha. Kerim mässis ennast korralikult teki sisse nii, et jalad ei jääks sellest välja. Ta sulges oma silmad, kuid ometi ei jäänud magama. Teda rõhus midagi, aga ei teadnud, mis see oli.

Aknast kostis valju klirinat, kui sellesse visati rusikasuuruse kiviga. Kerim ehmatas kuuldust niivõrd, et oli voodilt maha kukkunud.

Poisi magamistoa uksele kõlasid kiired koputused ja värisev hüüe:"Kerim! Tee uks kohe lahti! Mis heli see oli?"

Sellegi poolest ei avanud ta ust oma tädile kohe, aga hiljem mõndade minutite pärast, otsustas Kerim püsti tõusta ja lasta tädil siseneda tema katkise aknaga tuppa.

Derya oli veidi kurvastanud vaatepilti nähes, uue akna paigaldamine maksis Stockholmis üsna kopsaka summa. Eriti veel, et tegemist on üürikorteriga.

"Kas sinuga on kõik korras?" uuris Derya hoolitsevalt.

"Minuga ei juhtunud midagi. Küll aga selle aknaga," vastas Kerim kümneid pisikesi aknakilde vaadeldes.

"Peaasi, et sina oled terve. Su vanemad poleks eriti õnnelikud sellest juhtunust kuuldes," istus Derya Kerimi kõrvale voodile ja vaatas poissi mureliku pilguga.

"Ära palun ütle neile midagi," palus Kerim.

"Ma arvan, et ma ei teegi seda. Neid ei ole vaja panna muretsema veel rohkem," kinnitas naine noormehele ja hakkas toast lahkuma.

"Head ööd," pomises Kerim voodisse pikali heites, kuid tema tekk ei pakkunud talle sooja nii palju, kui ta lootis. Purunenud aknast oli tuppa sisenenud külma tuult.

"Kerim," kuulis noormees enda nime,"maga täna elutoas diivanil."

-

Paar päeva pärast katki läinud akna intsidenti oli Derya lasknud kutsuda enda korterisse aknapaigaldajad, kes olid võtnud viimased alles jäänud killud vanast aknast ja asetanud sinna uuema. Protsess maksis Deryale umbes kaks tuhat Rootsi krooni, aga see-eest ei tulnud tuppa enam jahedust sisse ja Kerim ei pidanud enam ebamugavalt kõva diivani peal magama.

Ühel hommikul leidis Derya köögilaua pealt ümbrikku, mille sees oli raha koos Kerimi kirjutatud kirjaga. 

Tere, Derya!

Siin on see raha, mida sa pidid kulutama katkise akna pärast. See juhtus minu pärast.

Ilmselt, kui sa mu tuppa astud, näed, et seal pole minu asju. Olen viibinud liiga kaua sinu juures ja peatun nüüd mujal. Minuga on kõik korras, ära selle pärast muretse.

Aitäh sinu külalislahkuse eest. Palun valeta mu vanematele midagi, mulle pole vaja, et nad minu pärast muret tundma hakkaksid.

Kerim

Derya oli vapustunud poisi käitumisest ja läks igaks juhuks veenduma, et see kõik oli päris. Kerimi riided ja muud noormehe isiklikud asjad olid kadunud. Ta oli salaja korterist öösel minema hiilinud. Kuhu oli ta läinud, sellest polnud Deryal mitte mingit aimu. 

Naist huvitas veel teinegi asjaolu. Kus kohast oli Kerim nii palju raha teeninud? Derya andmetel ei käinud ta kuskil tööd tegemas. Kas Kerim oli selle raha hankinud ebaseaduslikult?

Kui see poiss peaks veel välja ilmuma, siis minna ma tal ei lase enne, kui ta pole kõike ära selgitanud, lubas Derya endale ning võttis laua taga istet, et väsinud ja valutavaid jalgu mitte rohkem koormata.

Siin on siis jälle liiga kaua aega võtnud peatükk. Üleüldse olen taibanud, et ma olen selle jutu täiesti unarusse jätnud ja kui ma oleksin sama aktiivselt edasi kirjutanud kui varem, siis oleks see jutt juba läbi saanud. Seega otsustasin jälle hakata paar korda nädalas uusi peatükke kirjutama, mis ilmuksid umbes teisipäeval ja laupäeval. 

Uue peatükini!