Kuninglik saladus

2.10 - Keegi noormees

Sana POV:

Aeg tundus liikuvat kohutavalt aeglaselt. Ühtegi elumärki temast polnud. Ta lamas nagu magades, kuid tema näis mitte kunagi enam ärkavat.

Tean, et ma ei peaks sääraselt mõtlema ja keskenduma positiivsusele, kuid sellistel hetkedel ma ei suuda halbasid mõtteid ära tõrjuda. Teadmatus, mis edasi hakkab saama, muutis mind närvilisemaks kui tavaliselt.

Mu tütar Helena oli juba nädal aega koomas olnud autoõnnetuse tõttu, mis oli temaga juhtunud. Tema oli ainus, kes oli ellu jäänud. Ülejäänud olid juba surnud, kuid tema oli endiselt elus. Süda aeglaselt löömas.

"Kohvi soovid?" ilmus mu kõrvale Noranette, kes oli spetsiaalselt Stockholmi sõitnud, et mulle toeks olla. Ma olin talle selle eest üüratult tänulik. Igasugune abi ja toetus kulus mulle hetkel täiesti ära.

"Ei, tänan." Vaatasin siiani enda tütart, üritades tabada midagi uut, midagi, mis viitaks tema paranemisele, kuid ilmaaegselt.

"Sa pead midagi sööma või jooma. Näed kohutavalt väsinud välja. Võib-olla peaksid sa puhkama minema," soovitas ta mulle, kuid ma keeldusin. Ma ei lahku Helena kõrvalt.

"Lukas! Mida sa teed seal?" 

Noranette'i 11-aastane poeg Theodor Lukas, peamiselt ikkagi Lukas, nagu Noranette'ile meeldis teda rohkem kutsuda, jalutas haiglas ringi nagu oleks ta mõnel muuseuminäitusel.

"Ma lihtsalt uudishimust!" pani Lukas nördinult käed taskutesse.

"Lukas, võta käed taskust! See pole viisakas sinust, noorhärra!" andis ta enda pojale korralduse.

"Miks sa pead selline olema? Kodus saan küll käed siia panna, aga siin on see alles suur probleem."

"Aga sellepärast, et sa viibid praegu avalikus kohas ja mitte kodus!" 

Pöörasin näo vahepeal ära, et mitte paljastada enda vaikset naermist. Nende kassikaklused olid alati nii lõbusad, kuigi nemad arvatavasti sama ei mõelnud.

Lukas on tegelikult, järele mõeldes, väga tore poiss. Noranette peaks olema õnnelik, et tal on selline poeg nagu tema. Kui mina lapseootel olin, soovisin endale poega, kuid ma olin ka rõõmus tütre üle. Helena on nagu taevane kingitus.

"Vähemalt tädi Sana ei õienda minuga iga pisiasja pärast," kuulsin Lukast vaikselt rääkimas. 

"Ma kuulsin küll, Lukas," lisas Noranette pahuralt.

Kui me olime kõnelemise lõpetanud, jätkasin enda tegevust, jälgides Helenat, kes oli endiselt samas asendis. 

"Õde, lähme mõneks ajaks sinu juurde," kutsus Noranette mind õrnalt raputades.

"Olgu," nõustusin tulema, sest ma mõistsin viimaks, et Helena ei ärka veel. Mulle ju oli öeldud, et ta on koomas ja sellest välja tulemine võttis palju aega. Vahel isegi kuid, aastaid.

Ma tean, et mu tütar terveneb. Ta on varsti jälle rõõmus ja naerusuine, kui ta haiglast koju saab. Kõik saab korda, lohutasin ennast.

Suundusime kõik kolmekesi ühte autosse, mis kuulus mu õele ja lahkusime haiglast. Kindlasti mulle helistatakse, kui midagi peaks juhtuma.

Lukas näitas autos olevaid mänguasju, millega ta mängib, kui ta peab ootama ema järgi. Enamasti olid need mingid superkangelased ja autod, kuid leidus teisigi asju. 

"Ja need on Supermani autod," andis Lukas mulle kätte ühe punase masina, mis oli täpselt peopesasuurune.

"Sul ikka on seda kraami päris palju," kostsin talle, uurides tema mänguautot. Mida kõike ka tänapäeval ei valmistatud.