Kuninglik saladus

2.21 - Ime

Äsja lugenud Astrea viimaseid sõnu kirjas, asetas Charlotte paberi tagasi kirjutuslaua peale nii nagu see oli. Talle valmistas kurba meelt teadmine, et suure tõenäosusega ei naase Astrea enam nende juurde. Charlotte tundis nagu oleks ta midagi endast kaotanud ja see on asendunud ainult suure tühjusega.

Miks ta ei takistanud Astreat, kui too oli minemas? Miks ta ei võinud ärgata hommikul üles ja teda teolt tabada? Kuid kas Astrea oleks siis teda kuulanud? Ta on juba täiskasvanud naine ja teeb, mida tahab. See oli tema tahe ja Charlotte arvas, et ta ei oleks saanud kõigutada Astreat siia jääma. Teades tema iseloomu, ei oleks see Charlottel läbi läinud.

"Ema?"

Charlotte võpatas enda selja taha vaadates, kust oli häält kuulnud. Seal oli tema noorem poeg Rolf, kes ilmselt oli seisnud omal kohal pikemat aega. Tema nägu oli sama tuim kui Charlottel, justkui oleks temagi kirja läbi lugenud.

"Poeg, ta on läinud. Igaveseks." Rolf kõndis ühe sammu lähemale, et oma ema kallistusega lohutada. See küll ei võtnud tema hingevalu, aga võis seda sellegipoolest leevendada.

"Tule, ema, lähme alla tagasi sööma," ütles Rolf ja oli peaaegu ukse lävel, kui ta sai aru, et Charlotte pole liikuma hakanudki.

"Sina võid minna. Ega ma tahangi üksinda olla," sõnas Charlotte lühidalt, oodates, millal ta üksinda jääb ja keegi teda ei sega. Oma poja kallistus oli mõjunud rahustavalt, aga see ei pannud teda Astreat unustama, võib-olla isegi vastupidi.

Rolf sulges vaikselt Astrea magamistoa ukse, viimast korda vaadates oma ema poole, kes seisis tema vastu seljaga. Trepist alla sammudes hakkas ta Charlotte pärast muretsema. Mis siis, kui ta tervis ei pea sellele vastu? Varemgi on Charlottel juhtunud, et ta viiakse kokku kukkumise tõttu haiglasse, kas siis nädalateks või kuudeks.

Miks Astrea pidi sääraselt otsustama? Kas ta ei mõelnud üldse, mis võib juhtuda selle tagajärjel? Võimalik, et Rolf tegi hetkel sääsest elevandi, aga kunagi ei või teada, mis juhtub.

Lõpeta see muretsemine, sisendas Rolf iseendale. Ema ei sattu mitte mingil juhul haiglasse. Kui siis ainult Helenat külastama.

Kui Rolf tagasi söögilauda istus, tundis ta enda peal Andersi segaduses pilku, kuid ta ei saanud hetkel talle midagi rääkida, sest neid oleks muidu pealt kuulatud.

"Hiljem," sosistas Rolf oma vanemale vennale ja üritas söömist jätkata nagu mõned minutid tagasi, ent tema muremõtted ei kadunud kuhugi.

-

Haiglas oli tavapäraselt vaikne nagu ikka. Inimesi polnud eriti palju, arstid ning medõed käisid samuti harva palatite vahel ringi.

Helena oli endisel teadvusetu ja vaikimisi hakkas Sana leppima mõttega, et ta ei ärka enam ja on sügavas unes. Mida rohkem aega möödus, seda enam Sana lootus kustus. Kuni hetkeni, mil Helena avas oma silmad.

Sana ei suutnud oma silmi uskuda ja tahtis rõõmust lakke hüpata. See oli märk sellest, et kõik polegi olnud nii lootusetu, kui näib.

Ta kutsus palatisse doktor Hollergrandi, kes uuris patsienti teda vaadeldes.

"Millal ta oma silmad avas?" küsitles doktor naist, kes oli hakanud valama rõõmupisaraid.

"Umbes paar minutit tagasi."

"Väga hea. Tõenäoliselt hakkab ta nüüd paranema, aga ta ei tohi palju pingutada."

Helena pilgutas samaaegselt oma helesiniseid silmi palati ereduse tõttu, kuid tal ei kulunud kaua aega, kui ta sellega harjus. Tal oli tunne nagu oleks ta mitu aastat maganud.

"Kus ma olen? Miks ma siin olen?" märkas Helena viimaks, et temaga on ühes ruumis doktor ja tema ema.

"Sa oled haiglas. Sinuga juhtus autoõnnetus ja oled olnud teadvusetu nädalaid," selgitas Sana.

"Või nii," oli Helena üllatunud, et ta oli kõigest nädalaid sellises seisundis.

"Sa ei tohi ennast palju väsitada. See on tõesti ime, aga tuleb puhata samuti," teatas arst, uurides Helena vererõhku ja südamelööke.

"Mis puhkus? Ma tahaksin pigem püsti tulla ja ringi kõndida või ma veel unustan, et mul on jalad olemas," vaidles Helena vastu, sisimas teades, et tema jääb siin kaotajaks.

"Kui sa paraned kiiresti, võime seda kaaluda. Praegu tuleb sul paigal olla."

"Olgu. Aga ma soovin oma emaga vestelda. Natukene."

"No, ütleme jah, aga ära unusta, mida ma äsja ütlesin," oli doktor vaevu nõus, kuid jättis ema ja tütre ikkagi omavahele.

Enne, kui kumbki neist vestlust alustas, võttis Sana endale palati nurgast ühe sinakasrohelise tooli ning sättis selle nii, et see oleks Helena vastas.

"Nii imelik on. Ma mõtlesin, et ma ei tule enam ärkvele," tunnistas Helena.

"Mina hakkasin sama arvama. Aga õnneks oled sa taas meiega."

"Mul on ka hea meel tagasi olla. Kas keegi peale sinu on mind ka külastanud?"

"Noranette ja Lukas käisid siin, siis veel üks noormees veidi tumeda nahaga," nimetas Sana hoolega järele mõeldes. Kuningannat ta ei kavatsenud elu sees mainida, sest Helena pole veel piisavalt terve, et seda endale seedida. Selle asjaga tuleb pisut oodata.

"See oli arvatavasti Kerim. Kas sa oled teda veel näinud?" oli Helena päris veendunud, et just Kerim oli see noormees, keda tema ema silmas pidas.

"Ei, ainult korra."

"Aga kas Matilda, Louisa või Fabian siis ei tulnud minu juurde?" päris Helena edasi.

"Ma ei tea. Vähemalt mina neid küll ei kohanud."

"See on kõik praegu. Ma vist puhkan natuke," sulges Helena jälle oma silmad ning meenutas Sanale sedasama vaatepilti, kui Helena polnud teadvusel.

Sana lahkus võimalikult vähe häält tekitades haiglaruumist otse koridori ja võttis enda teksataskust välja telefoni, et helistada kuningannale. Viimane oli talle andnud numbri igaks juhuks, kui midagi olulist peaks toimuma.

Ta on tegelik ema ja tal on õigus sellest teada saada, leidis Sana, telefonikontaktidest otsides Charlotte telefoninumbrit. Las temagi rõõmustab.