Kuninglik saladus

16. osa - Haigla

Eelnevalt:

"Ma olen su ülemus ja sa peaksid oma sõnu hoolega valima! Kas sul on midagi pistmist selle teenijanna surmaga?" küsis Stella ja asetas käed kavala ilmega risti.

Olröck tundis väga kohutavalt närviliselt, ta oli eriti halvasti enda ülemusele vahele jäänud ja sealt olukorrast ta hästi välja ei saanud. Mida ta peaks talle ütlema? 

"Miks mul peaks? Lihtsalt pereliikmed soovisid vaikust sel teemal," ütles Olröck vastuseks.

"Selge, mul on tõesti kahju, aga ma lähen nüüd, kui sul pole midagi veel lisada," leppis Stella tema öelduga ja vaatas vilksamini ukse juurde.

"Muidugi," tundis Olröck rõõmu ja kergendust, kui tema ülemus lõpuks tema kabinetist lahkus. Uskumatu, et ta pääses sellest nii üllatavalt kergesti ja veel pealekauba kiiresti. Ta teadis nüüd seda, et edaspidi peab ta selle juhtumiga ettevaatlikum olema.

-

Rolf jalutas üksinda enda kodu poole ja mõtles, mis teda seal ees ootab. Muretsev ema Charlotte, hirmunud õde Astrea ja vihane vend Anders? Tal polnud aimugi tegelikult, mis hakkab päriselt juhtuma ja kõige hullem oli see, et tal polnud välja mõeldud ühtegi vabandust, mis oleks piisavalt hea, et see veenaks teisi.

"Kus sa olid? Kas sa tead, kuidas me sinu pärast muretsesime ennast halliks?" pahandas Anders noorema venna peale.

"Ära nüüd liialda. Ja kus ema on?" heitis Rolf ennast diivanile pikali.

"Ta kukkus täna kokku, kui ta kuulis sinu kadumisest."

"Mida?" oli Rolf šokis.

"Jah! Sinu pärast on nüüd meie ema haiglas ja tal on väga halb olla!" süüdistas vanem vend teda ja tormas autosse, et minna ema juurde.

"Oodake, ma tulen kaasa!" jooksis Rolf talle autosse järgi ja istus taha, tema kõrvale.

Meesautojuht sõitis kuningväravast välja otse haigla poole. Autos oli piinlik vaikus ja Rolf tundis ennast emaga juhtunus süüdi. Ometi tema pärast on tema ema nüüd haiglas ja nad teavad tema seisundist ainult seda, et tal on halb. Võib-olla, kui ta ema näeb nüüd teda, hakkab tal parem enesetunne.

Palat 206, 207, 208 - siin oligi nende ema Charlotte, kes lamas nii vaikselt ja rahulikult ning näis nagu ta lihtsalt oleks siin iluund maganud. 

"Kas ta polegi siis ärganud?" küsis Rolf lõpuks vennalt esimest korda pärast nendevahelist tüli.

"Ma ei usu, et on. Vähemalt Dolores ütles mulle nii," asetas Anders ema haiglavoodi kõrvale kaks tooli ja istus ühele neist. "Tule, istu."

Rolf võttis parempoolsel toolil istet ja uuris oma ema silmadega. Charlotte oli näost valge ja tema kondine keha paistis eriti välja. Süütunne tema sees suurenes, olles kauem oma ema juures. Kui ta poleks niimoodi kadunud, oleks emaga kindlasti kõik korras..

"Vennas, ta ärkab!" hüüdis Anders ja hoidis emal käest kinni. Nad ootasid kannatamatult, millal nende ema silmad avab ning nendega räägib nagu tavaliselt.

"Minu ilusad ja suured pojad," avas printsess aeglaselt enda meresinised silmad.

"Ema, kuidas sa ennast tunned?" päris Rolf.

"Palju paremini, kui ma teid kahte näen. Kus sa olid?"

"Eee, ma olin raamatukogus. Ma ei tahtnud täna kooli minna, anna andeks, et ma sind niimoodi muretsema panin. Ma ei tahtnud kellelegi halba, eriti veel sinule," vabandas poeg ema ees, viimasele mitte otsa vaadates.

"Olgu, aga edaspidi anna meile teada sellistest käikudest. Ja ma usun, et sa ei tahtnud mulle halba, võib-olla on asi lihtsalt minus. Viimasel ajal on nii palju juhtunud ja seda kõike on mulle nii palju," jutustas Charlotte Rolfile pikalt.