Kuninglik saladus

2.18 - London

Hall ja uhke välimusega Lamborghini oli tagasiteel haiglasse, kust oli äsja tulnud. Selle peal istusid samad inimesed, kes ennemgi: Sana, Charlotte ja autojuht.

Charlotte peas kõlasid mitu minutit tagasi kuuldud sõnad, mis olid Sana poolt, kui ta oli nõus Charlotte tulekuga Helena palatisse. Mida lähemale nad haiglale jõudsid, seda närvilisemaks muutus Charlotte, sest on saabunud päev, mida ta oli nõnda kaua oodanud. Ta kohtub oma päris tütrega. Huvitav, kuidas Hans oleks käitunud, mõtles naine autoaknast välja vaadates.

Hansi meenutades kisus Charlotte tuju masendavamaks. Ta oli pettunud oma kadunud abikaasas, kes oli tema selja taga suhelnud teise naisega ja veel pealekauba lapse saanud. Miks Hans ei võinud talle midagi öelda? Kõikides nendes ma-armastan-sind ja mul-pole-saladusi, mida Hans oli oma eluajal talle väitnud, polnud tõde. Võib-olla Hans valetas talle isegi siis, kui ta teatas Charlottele ootamatult, et ta peab nüüd järsku olulisele kohtumisele minema.

Ta vaatas hetkeks Sanat, kes oli üsna rahutu. Ilmselt polnud otsus lasta tal külastada oma tütart siiski lihtne, arvas Charlotte kindlalt.

"Oleme kohale jõudnud, kuninganna," sõnas autojuht Lamborghinit haigla parklasse sõidutades.

Parkides ära viimasesse kohta, mis oli vaba, avas autojuht mõlemale naisele eraldi uksed. Nii Charlotte kui ka Sana tänasid meest kerge noogutusega ja seadsid sammud haiglasse.

Helena palat polnud haiglasse tulles eriti kaugusel - kõigest minut kõndimist ja juba võiski kohale jõuda.

"Ma tahan üksi minna," märkis Charlotte enne palati ust avades. Sana ei vastanud midagi, aga noogutas taaskord. Ta oli otsustanud jälgida toimunut aknast.

Charlotte oligi ometi kord oma tütrega kokku saanud, mitte küll nii, nagu ta oleks soovinud, aga tal oli sisimas hea meel, et talle on antud võimalus Helenat näha, kes oli viimased nädalad viibinud selles haiglavoodis, andmata ühtegi märki sellest, et ta võiks paranema hakata. Isegi kuninganna ei saanud teda kuidagi aidata ja ta tundis end sellepärast veidi kehvasti, kuid ta lootis, et varsti saab Helena temagagi kohtuda.

Aeglaselt haaras Charlotte tüdruku käest kinni. Ta oleks nii soovinud oma tütre silmi näha. Ja seda, milline on tema naeratus.

Lähemalt Helenat vaadeldes märkas Charlotte, et tal on autoõnnetusest jäänud mitu armi. Näol, kaelal ja kätel. Kõige nähtavam oli Helena paremal käsivarrel, kus oli pikk sirge, nahast tumedam, kriim.

Järsku astus palatisse lühikest kasvu blondite juustega medõde, kes tuli kontrollima Helena näite. Tal oli käes paberid, mida ta vaikimisi täitis erinevate numbritega.

"Kas temaga saab kõik korda?" küsis Charlotte medõelt, kes tegi usinalt oma tööd. Küsimust kuuldes pööras ta pilgu Charlottele.

"Võib-olla, võib-olla mitte."

Medõde lahkus palatist kiirete sammudega, jättes Charlotte kindla vastuseta.

-

Tuba oli enamasti pime, ainus valgus tuli akendest, kuid väljaski hakkas päev läbi saama. Kirjutuslaual olid kõik asjad omavahel segamini juba mitu päeva, mõni oli kukkunud isegi põrandale, kuid keegi ei vaevunud seda segadust ära koristada.

Varsti kuulub see tuba kellelegi teisele, mitte mulle, jõllitas Astrea voodis lamades aknatele kogunevaid vihmapiiske, mis voolasid justkui võidu mööda klaasi alla. Selle jälgimine mõjus talle rahustavalt, aga peagi lõppesid piisad otsa.

Teda ei huvitanud isegi see, kui Anders koputas uksele, et sisse tulla ja oma poolõega vestelda, sest Astrea teadis, et ta oli ukse kindlalt lukustanud. Hetkel polnud tal piisavalt energiat kellegagi rääkimiseks, veel vähem oma pereliikmetega.

Astrea kujutas endamisi ette, kuidas Charlotte viibib oma õige tütre juures. Tema oli kuninganna silmis juba unustatud, hoolimata sellest, et just Astrea kasvas aastaid tema juures. Teadmine, et nüüd on Charlotte jaoks tähtsam see tundmatu Helena Gorids, kellest Astrea ega keegi kuningpere liikmed polnud varem kuulnudki, pahandas teda väga, aga otsust loobuda oma kohast, ta kahetsema sellegipoolest ei hakanud.

Ootamatult turgatas Astreale pähe mõte. Ta otsis välja kummutisahtlist oma isikliku tahvelarvuti ja uuris Stockholmi lennufirma reisimiskohti ning -aegu.

"London. Homme kell 6:30," valis Astrea pomisedes välja ja ostis internetist endale lennupileti, mis polnud eriti kallis tema õnneks. Tema eesmärk oli kulutada Charlotte antud raha võimalikult vähe, kuna see oli tema jaoks sama hea kui röövida panka ja seda kulutada vastavalt enda soovidele.

Kui pilet sai ostetud, pani Astrea tahvelarvuti eemale ja asus asju kokku pakkima pastelsete värvitoonidega reisikohvrisse, kuhu sai asetada nii mõndagi, kuna selle sees oli palju ruumi, et inimenegi oleks sinna mahtunud.
Kõigepealt läksid sinna Astrea riided ja kingad, seejärel tema perepildid, mõned tähtsamad paberid ja teised isiklikud esemed.

Peaaegu pakkimist lõpetades meenus talle tema ema, keda ta oli viivuks umbes paar tundi tagasi kohanud allkorrusel. Astrea tundis kahetsust, kui ta mõistis, et tema idee minna välismaale järgmisel päeval poleks võib-olla meeldinud Sanale, kes pole tüdrukut ise oma silmaga näha saanudki. Kuid minu otsus on lõplik, ohkas Astrea, heites viimast korda kahe inimese voodisse, mis oli kuulunud talle alates seitsmendast eluaastast, kui ta kurtis pidevalt Charlottele, kuidas ta magamisase on nii kitsas.

Ent Astrea ei suutnud uinuda, kuna tal oli veel üks asi tegemata. Õigemini kirjutamata - hüvastijätukiri.

Enne kui ta kirjaga alustas, pidi ta kirjutuslauda korrastama, mis oli selles ruumis üks kohtadest, mis oli sassis. Kulus täpselt pool tundi, kui Astrea lõpuks, valutava seljaga, toolile end maha toetas ning haaras tumesinisest sulepeast, mille ta laua pealt leidnud oli. Paber oli veel puudu, aga Astrea leidis selle kirjutuslaua kõige madalamast sahtlist.

Kirjutamine võis alata.

Tere.

Ma tean, et see osa ei ilmunud laupäeval nagu pidi, aga mu pea oli täiesti tühi ja ma ei saa sedasi kirjutada. Minu vabandused.

Üritan homme uue osa kirjutada. Kaks nädalat veel ja "Kuninglik saladus" ongi läbi.

Loodetavasti homseni.