Kuninglik saladus

1. PEATÜKI VIIMANE 24. osa - Vahele jäämine

"Mis sa teed seal?" küsis Sana pahase pilguga. Helena tundis enda sees, kuidas ta lihtsalt sooviks haihtuda ja mitte seal toas viibida. Aga ta viibis seal ja ta oli vahele jäänud.

"Eeeee, ma pikutasin natuke su toas," valetas väike tüdruk.

"Aga miks mu sahtlid on lahti ja sinu käes on mingi kiri?" pinnis Sana edasi ja see tundus tema tütre jaoks piinamisena.

"Ma olen... lihtsalt liiga uudishimulik. Ma tahtsin teada.."

"Anna see kiri siia!" läks Sana kirja võtma ja sai aru, et see on tema noorusaja kiri Hansile, kui ta veel lapseootel oli.

"Mida see peaks siis tähendama? Mina peaksin siin selgitust nõudma! Kas see Hans on mu papa?" uuris Helena emalt.

"See ei ole sinu asi! Kuule lõpeta ära see! Ma ei saa aru, miks sa pead kõik ära rikkuma! Miks sa tahad sellest nii väga teada?" kisendas Sana.

"Aga miks ma ei või siis sellest teada? Kas siin on midagi hirmsat siis või?" 

"Ei, ma ei kavatse sulle sellest rääkida! Jäta järele juba!"

"Miks sa seda minu meelest varjata üritad? Ma tahan teada, kes on see Hans, kellele sa kirjutasid!" nõudis Helena mossis näoga.

"Ma ei taha sellest sulle rääkida! Lõpeta ära see pidev uurimine! Kas sul on raske aru saada, et ma ei räägi sulle sellest!" 

"Palun, ma tahan teada!"

"EI! MA EI ÜTLE SULLE MIDAGI!"

"MIKS?"

Nad seisid üksteise vastu, mõlemad vihast lõhkemas. Neil olid erinevad arvamused, mis viisid neid sellise suure tülini. 

"Hans.. on su isa," vastas Sana Helena rõõmuks kauaootatud vastuse.

"Aga kus.. ta siis on?" küsis Helena edasi.

"Ta suri autoõnnetuses."

Helena ei suutnud seda uskuda. Sellepärast tal polnud isa, kellest ta viimasel ajal koguaeg rääkis. Kogu selle aja oli see mees ikkagi surnud ja ta oli sõnatu. Võib-olla tegi see teema Sanale haiget ja ta ei tahtnud sellest rääkida.

"Mul on nii kahju. Ma olen nii loll. Küsisin ja küsisin, aga ma ei teadnud seda, et selle tõe taga on nii palju kurbust," vabandas ta südamest.

"Ei, ma saan sinust täiesti aru. Ma oleksin pidanud sulle sellest varem rääkima, aga ma kartsin sinu reaktsiooni pärast. Kartsin, et sa muutud väga õnnetuks ja-" seletas Sana ja kallistas enda tütart. 

"Sellest pole midagi."

Nad kallistasid üksteist tugevamalt kui varem ja poleks tahtnud seda kunagi lõpetada. Helena sai aru, kui kallis tema ema talle on. Ta ei oleks kujutanud oma elu ette ilma temata. Tänu temale polnud tal millestki puudust. 

Helena lubas iseendale, et ta ei puuduta seda teemat enam mitte kuidagi. Ta otsustas selle minevikku jätta ja eluga edasi minna, koos teadmisega, et ta pole oma isa kunagi näinud, kunagi tundnud ja ta pole temast kunagi teadnud. 

"Kas sa šokolaadikooki tahad? Ma käisin poes ja ostsin vajalikud koostisosad," pakkus Sana välja mõtte.

"Muidugi! Tahan küll!" 

Helena tormas kiiresti kööki ja jäi oma ema ootama. Tänane päev pidi tulema imeilus, koos oma emaga, küpsetamas supermagusat šokolaadikooki, mis oli tema üks lemmikmagustoitudest.

Kõik pidi hästi minema, vähemalt ta lootis nii.

Vabandan tõesti kõikide ees. Olen selle loo nii unarusse jätnud ja nüüd on selle jutu esimene ja tähtis osa lõpetatud. Ideed said otsa ja ma mõtlesin, et teen 12 aastat hiljemaga juba algust. Edaspidi ei ilmu lood enam teisipäeval, neljapäeval ja laupäeval, vaid ainult neljapäeval. See-eest tulevad selle juttu osad palju pikemad ja huvitamad!

Marion