Kuninglik saladus

21. osa - Vägivald

"Kas sa tõesti lootsid minu eest põgeneda? Oh, mul on nii kahju, aga ma valmistasin sulle pettuse. Ma sain su nüüd kätte!" seisis ta nagu vägilane minu ees.

"Palun ära tee midagi! Palun!"

"Kas ma peaksin sind uskuma? Pärast kõike, kui sa põgenesid kodunt? Looda sa!"

Olin kohutavas olukorras. Ma ei saanud enam põgeneda. Ma olin tal käes ja ta nautis seda olukorda, kus mina olen nüüd täiesti lõksus..

"Mul olid selleks head põhjused," nähvasin talle.

"Ah soo? Head põhjused?"

"Muidugi! Kas sa enda käitumist näinud ikka oled? Kas sa ei näe, mida sa mulle põhjustanud oled? Jäta mind rahule ja siis on kõik rahulik. Mul läks sinutagi paremini."

"Jah, ma kuulsin tõesti, kuidas sind üks poiss nii väga külastas," märkis Hajdar vihaga.

"Ja mis siis? See on minu elu, minu otsused. Anna andeks, aga sina oled viimane inimene siin ilmas, keda mina kuulaksin," nähvas Amina.

"Sina oled minu tütar! Minu enese laps, kes on küll ikka nii targaks saanud. Ei tea, kes sulle seda ülbust õpetas?"

"Keegi ei õpetanud mulle ülbust, see on lihtsalt sinu kasvatuse tagajärg," vastas tüdruk, üritades rahu säilitada.

"Ahah, et siis mina olen süüdi? Kas tead, plikatirts, nüüd tuled sa koju ja hakkad mul siin käitumist õppima!" haaras Hajdar tugevalt Amina käehaardest kinni ja tiris teda endaga kaasa, teine üritas aga ennast tema käest vabastada.

"Lase mind lahti! Ma ei tule sinuga mitte kuhugi!" vaidles tütar talle vastu.

"Vot siis hakkad!"

"Ei, lase mul paganama pärast lahti!" karjus Amina kõva häälega.

"Miks ma peaks? Et sa saaksid jälle ülbitseda? Seda ma juba ei luba ja selle poisi võid ka ära unustada!" keelas Hajdar.

"Ma ei taha sinu juurde! Muidu sa hakkad mind jälle peksma ja ma pean jätkama orjana töötamist!" hakkas tüdruk nutma ja karjus valust, mille ta isa talle tekitas.

"Ole vait! Keegi ei taha kuulda sinu hala ja karjumist!" pahandas Hajdar veelgi enam ja tassis Aminat siiani enda järel.

"Ma ei taha!" hakkas Amina karjuma. Hajdar nägi, kuidas siinsed elanikud neid kummalise ilmega vahtisid.

"Ole kuss! Näe, teised ka vaatavad!" sosistas Hajdar tütrele kõrva.

"Ja mis mul sellest? Hei, vaadake siia kõik! Ta tahab mind ära tappa!" näitas Amina näpuga Hajdari pihta.

"Lõpeta ära, sa rumal laps!"

"Siis ära tassi mind enda juurde. Kas sul on raske minu lausest aru saada? MA EI TAHA!" seisatas Amina hetkeks.

"Kas tead? Mind ei huvita, mida sina tahad või mõtled, sa tuled igastahes koju!"

"Appi! APPI!" hõikas Amina veel enne, kui nad kadusid kodu poole.

-
ROLFI VAATENURK

Mul oli kohutavalt kahju, et ma pidin Amina juurest nii lahkuma. Oleksin tahtnud jääda tema juurde kauemaks, kuid ma nägin täna hommikust süües Astread, kelle näoilmest võisin lugeda nii mõndagi. Ma teadsin, talle miskipärast Amina ju ei meeldinud, aga ta rääkis temast väga inetult.

Võib-olla peaksin natuke ootama, enne, kui ma tagasi lähen? Mine sa tea seda Astread, ta on nii etteaimamatu.

Keegi koputas minu uksele ja avas selle samaaegselt. See oli minu vend Anders, ta oli nii nutuse näoga, et ma peaaegu ei oleks teda ära tundnud.