Kuninglik saladus

6. osa - Trepilt kukkumine

Nädal oli möödunud Helena kadumisest ja Sana oli pidevalt ärevil, sest tal käisid peast läbi igasugused mõtted, mis võisid tema tütrega juhtuda. Noranette üritas teda aidata, kuid asjatult. Nädala jooksul pole olnud mingeid märke temast ja keegi ei osanud neile midagi öelda. Kui ta aknast välja vaatas, helises elutoas telefon.

"Hallo! Sana Gorids kuuleb!" võttis ta ärevalt telefoni kätte ja mõtles, kes see olla võiks.

"Helistame teile politseist! Üks metsas jalutaja teavitas meile, et olevat märganud samasuguse kirjeldusega tüdrukut nagu teie tütar Helena. Tahtsime teile öelda, et me lähme seda paika läbi otsima ning kindlasti sooviksite meiega kaasa tulla," kõneles telefonis üks rahulik noormehest politseiniku hääl.

"Muidugi tahan!" lausus seepeale Sana ning kirjutas üles aadressi, kuhu politseinikud läksid. Ta tormas kiirelt autosse, käivitas enda tumesinise auto ja sõitis kiirelt minema. Esmakordselt tundis ta midagi head enda sees, ent ta ei teadnud, mis see oli, kuid see oli jälg tema tütrest, kes on ikkagi veel elus.

Politseinikud olid autost väljumas, kui Sana enda autoga kohale jõudis. Ta avas autoukse, astus kiirelt välja ja lukustas auto. Ta pidi teada saama, mida politseinikel on talle veel öelda.

"Me alustasime juba otsinguid. Praegu pole olnud mingeid märke temast."

Sana palvetas jumala poole, et tema tütar tema juurde tagasi tuleks. Ta ei elaks seda üle, kui Helena oleks.. surnud. See oleks talle liig.

"Proua! Üks politseinik leidis mingi roosa sädeleva klambri, lähme tema juurde!"

Sana kõndis politsenikuga metsa sügavamale ja nägid teist politseinikku, kes uuris enda käes olevat klambrit.

"Kas see kuulub teie tütrele?" küsisid politseinikud justkui ühest suust ning ulatasid Sanale kulunud roosa sädeleva klambri, mille ta koheselt ära tundis. See oli Helena isa kingitus, umbes kolm aastat tagasi, kui isa veel polnud surnud.

"Jah, see on tema oma," võttis Sana ennast kokku.

"Olgu, vähemalt nüüd me teame, et ta oli siin! Proua, see on väga oluline märk!"

Helena oli siin viibinud, olid tema praegused mõtted. See peaks tähendama ainult üht - ta on kuhugi metsa ära eksinud ja kindlasti kombab kusagil kaugel ringi. Kuid nüüd ta tundis, et nad on talle lähemalt, kui nädal tagasi.

Täna oli Astrea plaanide teostamiseks suurepärane aeg, sest Emelie tuleb neile ööseks ja ta saab ideaalselt teha kõik ära teha. Kui vaid kõik tema plaanid täituksid, oleks Emelie kõikide ees vastik nõid, kes lihtsalt üritas sellest perekonnast "oma" osa saada. Rolf ja Anders peaksid talle varsti tänulikud olema..

Ta teadis hästi, et trepist alla kukkumine on valus, aga mida hullemad vigastused, seda parem. Emelie peab siit lahkuma, oli Astrea endas täiesti kindel.

Ta istus rahulikult ja printsessilikult peegli ees, kui tema "lapsehoidja" Hermina sisenes ootamatult tema tuppa.

"Issand jumal! Sa pead mind niimoodi ehmatama?" kurjustas Astrea enda istmelt püsti tõustes.

"Palun vabandust, printsess! Ma ei tahtnud nii teha," vabandas Hermina ja tahtis Astreat maha rahustada, kuid see näis praegu väga võimatu, kuna Astrea oli olnud äkilise iseloomuga.

"Parem kao siit minema. Ma tahan üksi olla," üritas Astrea maha rahuneda.

"Aga mul on kohus teie eest hoolitseda. Millega sa siin üldse tegeled, et sa üksi olla tahad?" küsis Hermina uudishimikult.

"See pole sinu asi! Nagu ma ütlesin - KAO SIIT!"

Hermina tõmbus ehmunult Astreast eemale ja väljus toast. See veel puudus, et mingi lollakas "lapsehoidja" tuleb teda tähtsal hetkel segama.