Kuninglik saladus

11. peatükk - Õnnetus ei hüüa tulles

"Ma ei saa aru, miks sa pead mu elu ära rikkuma?" vihastas Emelie Rolfi peale.

"Sa ei vääri head elu! Sa vist üldse ei kahetse enda tegu, eks ole?" 

"Mind ei huvita, mida sina mõtled! Mina elan enda elu ja sina enda oma, teeme nii?" ütles Emelie ennast maha rahustades.

"Ahah, niimoodi sa siis arvadki? Unustame kõik ära ja siis elame rahulikult enda elu edasi?" ärritus Rolf veelgi enam.

"Okei, ma ei tea siis. Mina igatahes lähen!" jalutas Emelie pargist minema, jättes Rolfi sinnasamasse seisma.

Emelie'i nägemine tegi Rolfi pahaseks. Trenni minemine tundus talle nüüd erakordselt vastiku mõttena ja ta otsustas koju tagasi minna. Ta lootis, et keegi ei märka tema tagasitulekut, kuid vaevu ta jõudis elutuppa astuda, kui Anders diivanil tema poole vaatas.

"Mis juhtus? Kas kõik on hästi? Ja pealegi, oskad sa väga kiiresti trennis käia - kümne minutiga!" märkis Anders.

"Ah, pole midagi, ma lihtsalt ei viitsinud sinna minna," valetas Rolf.

"Kas sa loodad tõesti, et ma jään seda kräppi uskuma? Räägi nüüd ausalt!" nõudis Anders tungivalt.

"No, ma nägin täna kedagi pargis, kes oli koos poisiga. See oli Emelie," rääkis ta kõigest.

"Sa nägid teda?" üllatus Anders Emelie'i nime kuuldes.  

"Jah, täna oli lihtsalt halb päev," ohkas Rolf ja viskus diivanile pikali.

"Aga ta ju lubas, et ta lahkub siit!" 

"Aga vot tegi nii nagu ise tahtis!"

Mõlemad vennad mõtlesid oma mõtteid, erinevaid teineteise omast. Mõte, et Emelie oli veel siin ja semmis kellegi teisega, ajas neid korralikult marru, kuigi nad seda eriliselt välja ei näidanud. Rolfil oli kusagil sisemises rõõmutunne, et ta nägi Emelie'd. Lõppude lõpuks oli tal tema vastu tunded.

Väljas sadas tugevasti vihma, mis ei tahtnud lõppeda. Lena istus bussipingil ja ootas, millal ta koju saab minna. Tema lillakat tooni jope oli läbimärg ja selle sees hakkas tal kohutavalt külm, justkui ta oleks talvelume sees äsja käinud. 

Kell oli pool neli ja buss oli täiesti hilinenud. Võib-olla ta jõuaks jala kiiremini koju..

"Lena?" kuulis ta Sanat koos Helenaga seismas tema selja taga. Ta oli imestunud, kui ta neid jälle kohtas.

"Täitsa mina, mis mina!" 

Lena võttis väikse Helena sülle ja kallistas teda nagu oma last. Helena oli talle kõige parem sõber üldse, talle said sa usaldada ükskõik mida, isegi siis, kui ta nii väike oli, ta aju mõistis kõike. 

"Näeme hiljem, kuna ma pean koju minema! Tšauki!" lehvitas Lena neile. Ta astus kindlalt teele, et sealt üle saada. 

"LEEENAAA!" karjus Helena ehmunult nähes, kuidas Lena täpselt auto alla jääb.

Kõik vaatasid õnnetust pealt, isegi autojuhid, kes vaikselt mööda sõitsid. Lena oli verise peaga ja teadvusetuna maas ning ta nägi välja täpselt nagu surnud.

"Ei!"

Helena kiirustas oma emaga Lena juurde ning nad üritasid teda kuidagi aidata, kuid nad olid lihtsalt seal ees šokeeritud ilmetega. Keegi oli kutsunud vahepeal kiirabi kohale.

"Tulge eest, laske meil tegutseda!" trügisid kiirabitöötajad neile ette ja asusid Lenat auto peale viima.

-

Inimesed tormasid igale poole, kõikidel oli kiire. Arstid viisid patsiendid operatsioonidele ja tõid neid operatsioonisaalist, Lena puhul oli tegu esimesega.

"Noranette!" hüüdis Sana enda õde nähes.

"Kuulsin sellest õnnetusest! Kas te tõesti nägite seda pealt?" küsis Noranette.

"Ja kuidas veel? Auto sõitis ja krašhhh! Lena jäigi auto alla!" häälitses Helena ja vehkis kätega.

"Helena!" 

"Mida? Ma lihtsalt räägin nii nagu asjad on!" 

"See oli nii kole õnnetus ja sina seletad kohe nii asjalikult! Uhh!" 

"Meil on vaja verd! Kellel on A veregrupp?" ilmusid operatsioonisaalist välja hingeldavad medõed.

"Oh ei! Lenaga on vist midagi mäda!" taipas Sana.

Kõige üllatuseks ilmus haiglasse ka Lena kasuema Rita, keda keegi ei osanud siia oodata.

"Teil on vaja haiglaarve kinni maksta! Sellel patsiendil läheb väga kalliks ära!" öeldi talle infoletist.

"Mina ei kavatse tema eest vastutada! Võtke ta enda juurde! Mul on ükskõik!" virises Rita imepeenikese häälega ja kissitas õrnalt silmi.

"Kuidas te võite niimoodi käituda? Ta vajab teie abi, sellisel raskel hetkel!" sekkus vestlusesse Sana.

"See pole teie asi! Ma ei taha teda enam! Mulle aitab!" trampis ta vihaselt kohal.

"Te ise lapsendasite ta! Te olete talle nagu ema!"

"Aga ta pole minu bioloogiline tütar! Mul on ka omad õigused ja mina ütlengi, et mina ei maksa selle kräpi eest midagi!" vaidles naine tugevalt vastu ja lahkus.

"Kuidas ta võib niimoodi? Kui Lenal on teda kõige rohkem vaja, siis pole teda olemaski!"

"Ärge muretsege, meie maksame kõik kinni!" ilmusid järsku välja printsess Charlotte ja prints Anders koos prints Rolfiga.

"See oleks tore."

-

Kuus ja pool tundi oli möödunud Lena operatsioonist ning kõik ootasid, mis temaga edasi saab, kuid arstid ütlesid neile, et Lena selgroog sai tugevalt kahjustada ning tõenäoliselt, kui ta ärkab, ei tunne ta enda jalgu.

"Ema, ta hakkab ärkama!" hüüdis Helena järsult ning nad kõndisid üheskoos palatisse.

Lena silmad avanesid aeglaselt, kuid ta suutis neid pärast kauem lahti hoida. Ta oli kahvatu ja tema tavaliselt säravad helesinised silmad olid muutunud süngeteks ja kurbadeks silmadeks.

"Helena? Sana?" üllatus Lena neid nähes.

"Jah, need oleme meie, tõesti," noogutas Sana.

"Mis juhtus? Ja kus ma olen?" küsis patsient ja vaatas enda käsi, millel olid sidemed ja mingid juhtmed taga.

"Sa jäid auto alla ja sa oled nüüd haiglas. Sa pead puhkama," seletas Helena ja hoidis talt käest kinni.

"Aga mu jalad? Ma ei saa ennast enam liigutadagi! Need kuradima jalad ei liigu, näete!" üritas Lena jalgu liigutada ja tõstis neid enda käega.

"Ära tee seda! Sel pole mõtet, sest su selgroog sai palju kahjustada ja siis su jalad.."

See tõehetk oli kätte jõudnud. Reaalsus jõudis Lenani ja ta oli üllatunud. Veel päev tagasi oli ta õnnelik tütarlaps, nüüd aga ratastoolis ja õnnetu tüdruk, kes oli nii rumal ja ei vaadanud korralikult maanteele. 

"Jätke mind üksi," lausus Lena mõni minut pärast nendevahelist vaikust.

Sana ja Helena lahkusid aeglaselt palatist ning jätsidki Lena üksi palatisse omapäi mõtlema, mis temast edasi saab..

Mis toimub järgmises osas? Katkendid:

"Ma ei taha, et keegi mind külastaks! Kas te mõistate?" nõudis ta ärritudes arstidelt.

-

"Aitäh, et sa seda ema eest varjasid!" tänas Astrea detektiivi südamest.

"Kuidas sa teadsid, et ma valetasin talle?"

-

"Ma ei taha olla sinuga enam sõber," rääkis Lena sõrmedega mängides.

"Kas sellepärast, et sa oled nüüd selles vastikus ratastoolis ja sa ei taha, et keegi sind haletseks?"