Kuninglik saladus

8. osa - Uus käik

"Jaa, sisse!" hüüdis Charlotte vastuseks ning tema assistent Dolores sisenes tema tuppa.

"Mul on teile uudiseid. Ma leidsin ühe suurepärase detektiivi, kes võiks teie tütre üles leida. Tema nimi on Aurelia Olröck, üks kõige professionaalsemaid."

"Olgu, lase tal siia tulla," noogutas Charlotte nõusolevalt, mille peale Dolores tema toast kiiremas korras lahkus. Ei möödunud palju sekundeid, kui tema uksele kõlas järjekordselt koputused.

"Sisse!"

Charlotte tõusis püsti ja surus kätt ühel punaste juustega naisel, kes osutus Aurelia Olröckiks.

"Tere, mina olen Aurelia Olröck. Olen vägagi kursis teie probleemiga, nimelt teie assistent kirjutas mulle. Pean ausalt öeldes tunnistama, et see on väga huvitav teema. Kunagi varem maailmas pole kuningperedel midagi sellist juhtunud," istusid nad mõlemad mugavatele kullast äärtega tugitoolidele.

"Jah, see on tõesti erakordne," tundis Charlotte ennast ebamugavalt, sättides enda selga toetavat patja.

"Mul oleks vaja teie tütre sünnitunnistusi. Seejärel on lihtsam leida teie päris tütart."

Astrea oli just ukse taga pealt kuulamas, kui ta järsku eemale tõmbus. Nad kavatsevad selle päris tütre üles leida ning siis ta temaga ära vahetada. Ei, ta ei saanud seda mitte mingil juhul lubada! Ta kuulub siia perekonda ja kõik!

"Mida sa teed, Astrea! Pealt kuulamine pole viisakas!" pahandas Hermina tema taga.

"See pole sinu asi! Teen, mis tahan!" kisendas Astrea talle vastu.

"Ei, sa ei saa teha, mida sa tahad, eriti sellepärast, et sa oled printsess! Lähme siit minema, enne, kui keegi teada saab, mida sa õieti korda siin saadad!" võttis Hermina Astreal käest ja kõndis koos temaga minema.

"Lõpeta! Ma suudan ise ka kõndida!" kiskus Astrea ennast Hermina haardest vabaks ja tormas kiiruga üles magamistuppa.

"On alles pirtsakas! Õudne, milliseks ta kasvanud on! Ärahellitatud plikatirts!" rääkis Hermina omaette.

Astrea tundis ennast Hermina tõttu vihasena. Mõelda vaid, et see vastik teenija tuleb teda olulisel hetkel segama, kui ta kuulab pealt olulist juttu. Aga mis siis, kui Hermina lobiseb sellest Charlotte'le välja? Kui nad saavad teada, et Astrea teab tegelikku tõde, poleks see talle kasulik. 

Ta tormas kiiruga enda toast välja, jooksis Hermina juurde ja jäi tema ette tõsise näoga seisma.

"Mis sul nüüd viga on?" oli Hermina pahane.

"Vaata, et sa kellelegi sellest ei räägi, kuulsid! Ja ma lähen nüüd tagasi! Kui sa peaksid kellelegi rääkima sellest, siis sa veel kahetsed seda, et minuga niimoodi jamasid!" karjus Astrea endast viha välja ja suundus tagasi pealt kuulama nagu poleks vahepeal midagi juhtunud.

"Olgu, väga hea, oluline informatsioon on käes. Nädala jooksul anname teile tulemustest teada."

"Suurepärane. Hoidke mind kursis!"

Astrea jooksis ukse juurest kiiresti minema ühte toa nurka, et teda ei oleks näha. Ta silmitses ühte punapead, kes oli üliametlikus riietuses ja nägi väga oluline isik välja. Astrea ootas senikaua, kuniks punapea oli silmapiirilt kadunud.

Kas tema aeg siin perekonnas on varsti läbi? Ta ei tahtnud siit perest lahkuda, talle meeldis siin - vennad Anders ja Rolf, ema Charlotte, vanaema Fabiola, rikas elu, ilusad kleidid, mis olid talle spetsiaalselt valmistatud parimate õmblejate poolt. Miks pidi elu olema ebaõiglane tema suhtes?

Tal oli kõik hästi sujunud, kui ootamatult ilmus keegi, kes väitis, et ta pole siit kuningperest. Miks just praegu, kui ta oli nii õnnelik? Ühte ta teadis - ta ei loobu enda kohast nii kergelt nagu teised loodavad. Ta on võitleja.

"Millele sa mõtled, tütreke?" ilmus Charlotte enda toast välja ja märkas Astread seina jõllitamas.

"Mul on igav!" valetas ta kiiresti.

"Olgu, siis teeme midagi koos. Kas sulle sobiks näiteks joonistamine?" pakkus printsess välja idee. Astrea noogutas talle veidi kahtlevat, kuid joonistamine oli võib-olla tegevus, mis viiks ta mõtted kõigest halvast eemale.

Aeg oli justkui selles palatis peatanud. Keegi ei liikunud, kelleltki ei tulnud suust piiksugi, kui ainult oli kuulda rahutut hingamist Sana poolt.

Millal ta ärkab? Miks ta endast märku ei anna kuidagi? Oleks ometi need murepilved kadunud, kuid iga kord Sana tunneb, et neid tekib aina juurde.  Kui saabub õnn, on ebaõnn seal läheduses. 

Ta sõrm liikus. Ta sõrm liikus! Sana nägi imet, mida ta juba kaua oli oodanud - tema tütar on ärkamas! 

"Tütar, ärka üles! Tütar!" raputas ta Helenat tugevasti.

Palatis oli vaikus. Helena oli silmad avanud ja just sel hetkel oli palatisse sisenenud Lena, kes märkas toimunut.

"Helena! Sa oled ärkvel! Sa oled elus!" karjus ta õnnest ja kallistas õrnalt teda.

"Mis te räägite? Ja miks meie kodu nii valge on?" küsis Helena esimese asjana, kui ta silmi suutis lahti hoida.

"Kullake, sa oled haiglas, mitte.. kodus."

Helena vaatas silmadega ümberringi ja taipas, et tema emal oli õigus olnud, kuid ta ei mäletanud mitte kuidagi, kuidas oli ta siia sattunud.

"Kuidas ma siia sattusin? Ma ei saa aru!" läks ta endast natuke välja.

"Ära muretse! Küll sa kuuled sellest, aga praegu pead puhkama. Sa alles ärkasid siiski," märkis Sana.

"Aga," pobises ta, kuid ei rääkinud enam edasi. Võib-olla kuluks talle ära tõesti üks korralik magus uni..

Nad jälgisid kõrvalt, kuidas ta rahus uinus ja minutite eest oli ta sügavas unes. 

"Ometi on see kurbus praeguseks läbi.. Ta on paranemas, miks te nüüd nutate?" lohutas Lena, patsutades õrnalt õla peale.

"Ma tean, aga mõelda vaid, millise teekonna ma pidin läbima selleks, et lõpuks jõuda siia," kuivatas ta salvrätikuga põski.

"Oleme rõõmsad, et see läbi sai. Ta on siin, turvalises haiglas. Mitte keegi ega miski ei saa talle midagi hetkel teha. Ta on taas teie juures." 

Vaikimisi nad lahkusid palatist ja kõndisid aeglases tempos kohviku poole, et seal edasi omavahel rääkida. 

Tema ees oli pikk ja kitsas rada, mis oli täis pimedust ja õudu. Hoolimata oma suurest hirmust selle raja ees, ta kõndis ettevaatlikult samm korraga edasi, et näha, mis teda seal ees ootab. 

Puude lehed olid langenud ja tuul puhus õrnalt vastu tema külmi põski. Ta oleks tahtnud hirmsasti olla turvaliselt sooja maja sees ja istuda kamina ees ning juua kuuma kakaod, kuid ta ei saanud siit mitte kuidagi lahkuda. Ta tundis, kuidas teda hoiti siin rajal kinni, ta pidi ainult astuma sellel teel. Ükskõik, mida ta ka proovinud poleks, ta ei saanud kõrvale kõndida. 

"Tule siia! Emme ootab sind!" 

"Tule, tule! Ära karda, ma olen siin!"

Need hääled kuulusid tema emale, kuid kus ta siis oli? Miks ei võinud ta ennast kusagil näidata?

"Kus sa oled? Ma ei näe sind!" hüüdis ta järsku külma õhku.

"Tule edasi, siis näed!" kuulis ta vastust.

"Aga ma olen nii palju juba kõndinud! Tule ise ka minu juurde!" üritas ta vestlust jätkata, aga seekord kuulis ta ema hääle asemel vaikust, mida segas ainult tema kõndimine, hingamine, tuulekohin ja öökulli laul.

"Ema?"