Kuninglik saladus

2.5 - Ootamatused

Rolf istus surnuaia pingil. Ta vaatas mõtlikult Amina hauakivi ja meenutas, kuidas see kõik oli juhtunud. Vahepeal ta soovis, et see kõik poleks päriselt juhtunud ja Amina oleks tema kõrval nagu vanadel headel aegadel.

Hajdar pidi tema andmetel veel päris pikka aega vanglas istuma. Kunagi tuli Rolfil mõttesse, et ta võiks meest külastada ja talle mineviku eest ühe tugeva hoobi anda, aga ta teadis, et tegelikult ta ei oleks seda teha suutnud. Juba Amina hauda külastamine lõhestas teda seest.

"Vahepeal ma sooviksin, et sa oleksid ikka veel elus. Et me räägiksime jälle seal puude juures. Naeraksime. Ja lihtsalt veedaksime koos aega. Isegi, kui see võimalik pole, soovin ma seda ikka ja jälle. Sind elusana näha."

Rolf hakkas enda öeldu peale nutma. Ta võib ju aastaid sellest mõelda, aga seda ei juhtuks. Amina oli nüüdseks ju üks mineviku peatükkidest tema jaoks.

Ta meenutas veel mõni minut nende ühiseid mälestusi. Neid oli vähe, kuna nad kohtusid liiga hilja, Rolfi arvates. Neil oli lõbus olnud ja nad said teineteisega põhimõtteliselt kõigest rääkida. Nagu ikka parimad sõbrad teevad.

Rolf sai aru, et ta vihkab kogu oma hingest Hajdari. Tema pärast pidi Amina surema. Ta oli mõelnud sel päeval, kui olid Amina matused, et ta teeb kõik selleks, et ta ei pääseks sealt kergesti välja. Ta soovis, et see mees kahetseks kõike seda halba ja jääks oma karistuseks igavesti vanglasse.

Hajdar ei väärinud kerget karistust. Tema käitumine oli täiesti üle piiri. Ta tunnistas kohtus, kuidas ta oli oma tütart peksnud ja käskinud tal tänavatelt raha teenida. See oli ühe tütarlapse jaoks liig mis liig, mispärast Amina põgeneski kodust põõsastesse, lootes, et teda sealt ei leita.

Mõnikord tunneb Rolf ennast selles kõiges süüdi. Ta oleks saanud Aminat rohkem aidata, näiteks talle leida mõni varjupaik, aga ta ei teinud seda. Oleks on paha poiss, mõtles Rolf.

Ühtäkki meenus Rolfile, et ka Lena väidetav haud on siin. Teda ei ole kunagi leitud, aga inimesed kaldusid tol hetkel arvama, et Lena on surnud mis surnud. 

Ka tema oli hea tüdruk, kellega saadi hästi läbi. Kui Rolf oleks pidanud Lenat kirjeldama, siis oleksid need sõnad olnud: heasüdamlik, tore, lahke, sõbralik. Neid sõnu on veel palju, mis oleksid sobinud tema iseloomuga. 

Rolf tõusis püsti ja kõndis Lena haua juurde. Seal polnud palju lilli, ainult paar valget orhideed, millest piisas täielikult. Ta oleks pidanud Lenat ka meeles pidama lilledega, ent tema pea oli täis ainult mõtteid ühest inimesest.

Kõige kummalisem asjaolu oli see, et Lena oli peaaegu kaduma läinud samal ajal, kui Amina oli surma saanud. Kahekordne ebaõnn. 

Mis siis, kui Lena oli tegelikult elus? Keegi ju ei tea, mis temaga juhtus päriselt. Võib-olla elab ta teises riigis teise nime all või siin lähedal? See oleks olnud suur ime, kui ta oleks välja ilmunud. 

Tema pereliikmetega oli juhtunud palju surmasid. Puhaku nad kõik rahus.

Hermina, Hans, Amina, Fabiola ja Lena.

Rolf lahkus surnuaiast. Ta ei osanud öelda, kui palju aega ta oli seal viibinud, võib-olla mõni tund või kaks. Nii kui nii polnud tal täna midagi erilist teha.

Ta istus oma valgesse Škodasse ja käivitas auto. Ta keeras surnuaialt maanteele, et minna koju. Ausalt öeldes, tundis ta vahel, et see pole õieti mingi kodu, sest kodu juures ju ei käi paparatsod ja ajakirjanikud ning kodu pole tavaliselt nii suur, kuid tema oli ju kuningliku perekonna üks liikmetest. Teda jälitavad ajakirjanikud ja paparatsod terve elu ja ükskõik, mida ta ka ei teeks, need inimesed teda juba naljalt rahule ei jätaks.