Kuninglik saladus

2.19 - Lahkumine

Seintel mänglesid erineva kujuga laigud, mis tulenes sellest, et päikesekiired tungisid varajasel hommikutunnil Öö ja Päeva ruloodest läbi. Toas asetsev vaikus ei kestnud kaua, sest varsti kõlas äratuskella helin, mis äratas ainsa ruumisolija. Ta hõõrus väsinuna oma silmi ja lahkus voodilt riideid vahetama.

Olles tumesinised teksapüksid, millel olid augud mõlema põlve koha peal, ja beežika kampsuni selga pannud, kõndis Astrea oma toast välja, et veel viimast korda näha maja, mida ta kunagi pidas oma koduks. Ta üritas nii vaikselt kui võimalik liikuda mööda tube ringi, et mitte teisi üles ajada.

Igast toast läbi käies meenusid talle erisuguseid mälestusi, mida ta oli nendes paikades kogenud. Esimesed sammud, valusad kukkumised, vaidlused, ühised söömised, sünnipäevade tähistamised. Tal oli hea meel, et talle oli osaks saanud võimalus elada sellises kohas, sest see oli tõeline unistuste maja. Kõik need kaunid mööblid ja avarad ruumid olid Astrea lemmikud, aga ta pidi sellega nüüd hüvasti jätma, mis polnud kerge.

Sammudes kuulmatult tagasi oma magamistuppa, tundis Astrea kergendust, kui keegi polnud ärkvele tulnud, sest ta soovis lahkuda ilma, et keegi näeks või kuuleks. Nii polnud tema jaoks keerulisem Londonis uut elu alustada. Muidugi arvas ta, et see ei ole temast viisakas niimoodi salaja minna, aga Astrea poleks suutnud taluda nende reaktsioone. Tal oli endalgi raske.

Veendudes, et tuba on täielikult korras ja kiri on laua peal, läks ta oma kohvri järele, mis seisis voodist paremal pool. Veel enne, kui ta siit minema astus, lasi ta oma pilgul mööda tuba ringi käia.

Majast väljudes kasutas Astrea teist väljapääsu, sama lugu oli ka väravaga. Valvurid oleksid teda näinud, kuid Astrea tahtis teha seda kõike salaja.

Ta oli jäänud värava ette paigale, et võtta heleroosast käekotist endale pähe must tukaga parukas, mis ulatus õlgadeni ja pruunikad päikeseprillid, et teda ära ei tuntaks ja päike silmi ei pimestaks.

Astrea oli muutumas närviliseks, kui värav oli avanedes teinud valjusti krigisevat heli. Õnneks oli tal vedanud ja keegi polnud teda avastanud. 

Edasi jalutas ta koos mitte just kõige kergema käekoti ja kohvriga Stockholmi tänavatel, kus võis silmata mõnda rootslast. Võõrastest inimestest möödudes tajus ta enda peal nende uudishimulikke pilke, aga ta ei teinud sellest üldsegi mitte välja. Astrea keskendus ainult lennujaama jõudmisele.

Pisut vähem kui poole tunni pärast istus Astrea lennujaamas maha, et oma jalgu raskest koormast puhata. Telefonilt kella lugedes oli tal veel aega lennuni vähemalt 15 minutit, kuid ta polnud kavaski sinna toolil veel kauem püsida. Ta võttis enda viimsed jõuvarud kokku ja sundis end astuma lennukini, mis sõitis Suurbritannia pealinna, Londonisse.

Kõigepealt pidi ta kohvrid laskma kontrollist läbi, et need ei sisaldaks midagi kahtlast. Hiljem veeti need minema lennuki peale ja Astrea võis sammuda lennuki poole.

Üks pähklipruunide juustega ja pikka kasvu noormees kontrollis tema andmeid. Jõudes veendumusele, et Astrea oli endale tõepoolest ostnud Londoni lennule pileti, laskis ta neiu lennuki peale. 

Enda valitud kohale suundudes, märkas Astrea, et lennukis polnud väga palju reisijaid, aga ta polnud ka üksinda. Tema istekoht oli täpselt akna kõrval ja vastavalt enda tahtele võis ta välja vaadata. 

"Tere, lugupeetud reisijad! Hakkame kohe õhku tõusma ja seepärast palume kõikidel kinnitada turvavööd," teatas selge naishääl kõlarist. 

"Vabandust, aga teil pole turvavööd peal," müksas punapäine stjuardess Astrea õla vastu, kes oli jäänud aknast avanenud vaatepilti uurima.

"Või nii. Kohe panen," kinnitas Astrea endal turvavöö ja jätkas oma pooleli jäänud tegevust. Stjuardess oli selleks ajaks juba piloodiga aktiivselt juttu ajamas.

Õhku tõustes oli Astrea sulgenud oma silmad, eesmärgiga uinuda. Häirivaks muutus lennuki rappumine, kui see platvormilt taevasse suundus, aga see ei takistanud Astreat mitte kuidagi.

Hei.

Peatükk sai oodatust lühem, aga ma ei soovinud seda rohkem pikemaks venitada. Järgmine osa tuleb kindlasti pikem.

Et siis Astrea ongi läinud.. Mida ta kirjutas oma perele hüvastijätuks? Mis saab edasi pärast tema lahkumist? 

Nendele küsimustele saab kindlasti vastuse, aga selleks tuleb oodata järgmiste osadeni ja neid lugeda! (6 osa on veel jäänud :O)

Pluss veel ma panen nüüd kõikidele peatükkidele pealkirjad, sest mind häiris see, et enne mul olid need, aga nüüd oli lihtsalt mingi 2.14 ja kõik.

Laupäevani.