Kuninglik saladus

2.15 - Sohilaps

"Ema, ma lendan ülehomme Kopenhaagenisse. Ma kohtun sealsete kuningliku pere liikmetega," teatas Anders valjuhäälselt, kui ta sõi oma perega hommikust.

"Juba? Igatahes palju edu. Loodetavasti leiad nendega ühise keele," naeratas Charlotte laialt.

"Ma usun, et seda ma täitsa oskan."

"Muidugi. Sinu isa oli samuti suurepärane rääkija," meenutas Charlotte enda kadunud abikaasat Hansi, kes oli surnud juba pea 12 aastat. Siiani oli naisel kõik meeles, eriti see hetk, kui ta nägi Hansi autot põlemas. Hansi surnukehaks oli olnud kõigest tumehall tuhk.

"Ema, ära mõtle selle peale enam. Ta on igaveseks läinud," äratas Anders kuninganna tema sügavatest mõtetest.

"Ma tean, aga vahepeal see tuleb jälle meelde."

Järgmised veerand tundi veetis perekond magustoitu süües, kuid Charlottel polnud erilist isu. Sellegipoolest ei tahtnud ta teisi muretsema panna ja otsustas edasi süüa.

Peagi lahkus Anders koos oma venna Rolfiga söögitoast, et minna tähtsale kohtumisele Stockholmi linnapeaga. Nad andsid Charlottele pooleldi kallistuse ja jätsid hüvasti. Kui tema pojad olid auto käivitanud ja hoovist minema sõitnud, tahtis Charlotte miskipärast nutma puhkeda. Anders ja Rolf olid saanud nõnda ruttu täiskasvanuteks, kuigi veel mõned aastad tagasi polnud neil kahel erilist aimu oma tuleviku kohustustest. Nad tõepoolest meenutasid kuningannale veel seda aega, kui Hans käis igasugustel olulistel visiitidel.

Paari minuti möödudes märkas alles Charlotte, et ta polnud laua taga üksinda. Ühe tooli kaugusel temast istus klaasistunud pilguga Astrea, kelle hommikusöök oli täiesti puutumata.

Aga tema eesmärgiks polnud enam valetada ja meelitada Charlottelt välja varajasema kroonimistseremoonia. Ta oli võtnud nõuks välja selgitada, kus oli tegelik printsess.

Säärane otsus polnud talle kerge, kuna ta oli harjunud siinse eluga. Kuulus, rikas, mõjukas ja tähtis inimene. Astreale oli see roll igati meelt mööda, aga talle sai arusaadavaks, et sellest kõigest tuleb väärikalt loobuda.

"Charlotte, ma aitan ta sul leida," ütles Astrea tasa.

"Kelle?" küsis Charlotte üllatunult.

"Sinu päris tütre. Ma olen teadlik sellest, et ma ei kuulu siia."

Kuninganna vaatas Astreat hämmelduses ja mõtiskles vaikimisi selle üle, kuidas oli ta seda teada saanud.

"See detektiiv, kelle sa palkasid," selgitas Astrea Charlottele pilku pöörates,"ta valetas sulle, sest ei tahtnud, et ma oleksin õnnetu, kuna ma ei ole päriselt printsess."

"Aga sellest poleks endiselt kasu," jälgis Charlotte aknast langevaid õunaõisi,"sest mu päris tütar on surnud."

"Võib-olla ta valetas selle kohta samuti, sest kui ta oleks öelnud, et ta on elus, oleksid sa ta üles otsinud ja minust kuidagi lahti saanud," arvas Astrea peaaegu kindlalt.

"Ma ei tulnudki selle peale, kuid mis siis, kui ta selle koha pealt siiski ei valetanud?"

"Siis ma ikkagi loobun sellest siin."

"Aga kus siis see detektiiv on?" uuris kuninganna, lootes, et Astrea teab tema asukohta.

"Ma ei tea, aga ta mõni päev tagasi saatis mulle kirja. Ta lubas tõe päevavalgele tuua," vastas Astrea nii palju kui ta mäletas.

"Ma pean ta üles leidma. Ta ei tohi seda avalikkusele kuulutada. Kas sa aitad mind, tütar?" palus Charlotte abi.

Astrea näis olevat liigutatud sellest, kui Charlotte kutsus teda veel oma tütreks. Ta silmad muutusid märjaks, kuid suutis enda õnneks pisarad tagasi hoida enne, kui terve tuba oleks tema nutuhäälitsusi täis olnud.