Kuninglik saladus

2.13 - Nüüd on aeg asuda sinna

Tema sammud kostsid valjul tänaval kõnnitee kõrval olevate kortermajade lahtiste akendeni ja rõdudeni, kus viibisid suitsetavad inimesed. Nad vaatasid möödaminejat kahtlustava pilguga, kuid jätkasid suitsetamist nii, nagu ei teeks nad temast väljagi.

Inimeste jaoks oli säärane vaatepilt kummaline. Kui tihti juhtub, et öösel, inimtühjal tänaval jalutab kiirel sammul keegi noormees, asju täis olevate õlakottidega ja põikab aeg-ajalt taha vaadata, veendumaks, et teda ei jälitata?

Kerim hingas kergendatult, kui oli tänavalt paremale pööranud ja pääses sellega võõraste silme alt. Terve selle aja tundus talle koguaeg, et teda jälgitakse. Nüüd tundis ta ennast palju paremini, palju vabamalt.

Peatselt oli saabumas südaöö, mil ta oli lubanud Niklase juurde jõuda. Ka tema oli narkootikumide äris sama sunniviisiliselt kui Kerim ja sellepärast viimane teda ka osaliselt kõige rohkem sealt usaldas. Niklasel oli Kerimiga hea läbisaamine, mille tõttu oli ta nõus noormehe tulekuga. Nad mõlemad tahtsid ärist lahkuda, kuid ei teadnud, kuidas toimida.

Poole tunni pärast seisis Kerim Niklase maja ukse taga ja koputas kolm korda, kuid vastust ei tulnud. Uuesti koputades muutus Kerim ärevaks - tal oli sisetunne, et midagi on kohutavalt valesti.

Kerim otsustas avada vaikselt ukse, mille sees oli ainult pimedus. Ta jättis selle lahti, ise ettevaatlikult edasi astudes, südamelöögid aina kiiremini kostumas. Kus põrgupäralt oli Niklas?

"Seis," lükati tema taga lahti jäetud uks kõvasti kinni.

Kui Kerim ennast ümber pööras, nägi ta seisva Ericu varju, tema kõrval olid neli meest, kellest Kerim tundis ära kõik - Patricku, Mikaeli, Ludvigi ja Johani.

Ainult, et Eric oli Kerimi relvaga sihtimas.

"Oh, kui kaua me sind otsisime! Tõesti rõõm, et sa lausa ise tulid meie juurde," muigas Eric ja kõndis Kerimi ümber ringe.

"Tegelikult ma tulin Niklase juurde," parandas Kerim, hiljem kuuldes kaugemalt toas kellegi naeru.

"Või nii. Aga sa jäid hiljaks. Ta on meil täitsa uimane, kas tead," teatas Eric lõbusalt.

"Kas lihtsam ei oleks juba nendele asjadele lõpp teha? Tulista, kui suudad. Meil pole vaja mängida eelnevalt kassi ja hiire mängu. Tasu minu võlg," pakkus Kerim allaandvalt.

"Oota, asjad ei saa nii kiiresti käia. Ma tahan enne ikka rääkida sinuga," keeldus teine.

Kuskilt kõlas kellegi appikutsuv mõmin, mis kuulus kindlalt naisele. Kõik toas viibijad vaatasid ühes suunas, kaasa arvatud Kerim.

"Anja, ole vait! Mikael, mine tema juurde ja vaata, et ta midagi rumalat korda ei saadaks, eks ole?" käsutas Eric vihaselt, silmanurgast piiludes, et Mikael ikka täidab tema korraldust.

"Mida Anja siin teeb? Temal pole sellega mitte mingit pistmist ju?"

Eric süvenes jälle vestlusesse, kui Kerim oli taas kõnelenud:"Valel ajal vales kohas, öeldakse selle kohta."

Ilmselt Anja, kes oli Niklase tüdruksõber juba kaks kuud olnud, tuli oma poissi külastama ning just ebasoodsal ajal - kui Eric oli oma kättemaksuplaane ellu viimas.

Nad ei tohi surra. Ma pean nad päästma.

Siis otsustas Kerim riskida - ta hüppas Ericu poole nii osavalt, et sai tal relva käest ja seejuures lükkas ta põrandale maha tugeva hoobiga. Mikael, Ludvig ja ülejäänud olid valmis asuma ründele, kuid ei teinud vastasele siiski midagi. Nad vaatasid tuimalt pealt, kuidas Kerim läheb Anjat ja Niklast nööridest lahti siduma, kes olid selili maas ja võimetud püsti tõusma enda olukorras. Kõigepealt asub ta Anja juurde ning siis Niklase, kuid juhtub midagi, mida Kerim poleks oodanud.

Eric oli seisma saanud Patricku abiga ja hoidis käes hõbedast terava otsaga nuga, millel olid peal ära kulunud vereplekid. Ta jooksis Anja poole ja oli teda peaaegu pussitamas, aga neiu ei saanud viga.

Tema ette oli viimasel hetkel astunud Kerim, kes sai noahoobi kõhtu. Enne kokku kukkumist vaatas ta kordamööda Ericut, Niklast ja Anjat eraldi ning siis pöördusid ta silmad haavale. Poiss asetas oma parema käe sellele ja kukkus külili.

"Ei! Kerim!" nuttis Anja masendunult ja hoidis kahe käega Kerimi mõlemast näopoolest kinni, kui too oli juba põrandal. Ta üritas noormeest ärkvel hoida, kuid viimase elu oli aeglaselt kustumas.

"Mida sa tegid, jobu? Sa tapsid ta, idioot!" kargas Niklas Erikule kallale, kes oli seisnud omal kohal nagu kivikuju.

Ometi ei teinud ta enda kaitseks midagi, vaid lasi Niklasel ennast peksta.

"Niklas, lõpeta! Kerim tahab meile midagi öelda," karjus Anja enda poiss-sõbrale, kellel oli õnnestunud Eric peaaegu oimetuks teha, peaaegu surnuks, kui lihaseline Johan poleks vahele seganud.

Kõik pöörasid oma silmad Kerimi poole, kelle vaevaline hingamine oli peaaegu ainus heli selles ruumis. Anja hoidis poisi vasakut kätt pisarsilmi ja soovinuks poisi valu ära võtta, sest tema oli pidanud olema tegelikult Kerimi asemel.

"Palun üt-le mu perele, et mul on kahju," suutis Kerim veel öelda. Ta hingamine oli märgatavalt aeglustunud ja silmad olid suunatud toa lakke, kus rippus kerakujuline lamp. Ta jõllitas seda, samal ajal paludes Anjalt:"Laula mulle midagi."

Tüdruk oli vapustatud tema palvest, aga otsustas selle ikkagi täita. Ta oli Kerimile oma elu võlgu. Kulus umbes pool minutit, kui Anja alustas oma heliseva häälega laulmist. Tema valikuks oli kaks suvalist luulesalmi, mille ta kunagi veel nooremas eas oli kirjutanud.

Kõikjal ainult pimedus
Ei aita mind siin keegi
Kõikjal ainult kannatus
Elus veel, hea seegi

Õitsevad võililled säravad
Kasvavad vaiksel maapinnal
Päikesekiirtega kaetud tänavad
Nüüd on aeg asuda sinna

Selleks ajaks, kui Anja oli oma hääle katkestanud, et uuesti laulma hakata, taipas ta, et Kerimi silmad olid jäänud liikumatuteks ja tema seest ei kostunud enam mingit hingamist. Ainult väljast kostsid kiirabi ja politsei sireenid, mis jõudsid neile aina lähemale.

Viimaks oli Kerim igavesse unne suikunud.

Järjekordne osa, mis tuli ka õigeaegselt (aplausi väärt :D).
See on vist esimene kord, kui ma kirjutan nii verise peatüki?
Võib teile tunduda ootamatu, et ma tapan jälle ühe oma tegelastest(tegelikult olen seda juba plaanitsenud mitu kuud, aga vahet pole) ja just Kerimi. Ometi ma leidsin miskipärast, et see oli vajalik.
Palun ärge hakake mind vihkama selle pärast ja laupäeval tuleb uus osa ning mis edasi saab, seda tuleb lugeda, kui osa on välja ilmunud.