Kuninglik saladus

2.11 - Tagasitulek

Noormees istus Helena voodi vastas paremal küljel täpselt seinaga Sana poole, kes jälgis poisi igat liigutust. Ta polnud varem seda poissi kuskil kohanud ja mitte miski tema juures polnud Sanale tuttav.

Umbes paari minuti pärast tõusis ta oma sinikasroheliselt toolilt ja oli valmis lahkuma, aga enne seda hoidis ta Helena vasakust käest. See tundus tüdruku emale äärmiselt kahtlane, mida ta äsja oli vaadanud. Nähes, et ta hakkab palatist lahkuma, tõmbus Sana akna juurest kiiresti minema ja istus lähimal olevale toolile ning üritas seejuures ükskõikset nägu teha.

Tema õnneks polnud noormees teda märganud ja astus kergel sammul haiglast välja. Sana ohkas kergendatult, kui ta oli jäänud üksinda ja nüüd avanes talle pealegi võimalus Helenat külastada.

-

Astrea lamas rahuliku ilmega enda uhkes ja avaras magamistoas, mille aknad andsid sisse palju valgust. Akende ääres rippusid tumelillad kardinad, millel rippus üks nöör kerakujulise otsaga, mida tõmmates läksid kardinad iseenesest akende ette.

Ta uuris enda käes paksude kaantega väikestest raamatut, mis oli üsna vana ja katkine, kuid siiski kaunilt kujundatud. Raamatukaaned oli igas nurgas kaetud kuldset tooni keeruliste mustritega rubiinpunasel taustal. Pealkiri ja autor olid samuti kuldselt kirjutatud.

Tema põhjalik vaatlemine lõppes, kui tema tumedast puidust uksele kõlas kolm tugevat koputust.

"Kes on?" küsis Astrea raamatut kõrvale pannes ja istukile tõustes.

"Ma olen Janne. Tahtsin teile edasi öelda Rolfi poolt, et kuninganna on saabunud," kostis lapselik naishääl ukse tagant. 

"Juba?" ehmatas Astrea ja valmistus koheselt alla minema. Ta sättis peegli juures hoolikalt enda helepruune lokkis juukseid kõrva taha ja pühkis viimsegi tolmu oma virsikutooni kleidilt, mis ulatus natuke üle põlvede.

Elegantsel sammul astus Astrea ettevaatlikult alla korrusele, vältimaks trepilt komistamist oma kõrgete kontsade tõttu.

Elutuppa sisenedes märkas ta seal ülejäänud pereliikmeid kannatlikult ootamas. Astrea taipas, et ta jõudis kohale täpselt enne Charlotte'i saabumist. Tema kõrval askeldas talle määratud professionaalne abiline nimega Katja, vene päritolu 30-ndates eluaastates naine. Ta täitis oma ülesannet ääretu pühendusega ja seejuures näis tõeline tegija olevat.

Mõni hetk pärast Astrea minekut elutuppa, jõudis hoonesse kauaoodatud kuninganna. Ta nägi välja üsna haiglane, kuid üritas näida teiste võimalikult tervena. Kõik pereliikmed rõõmustasid teda nähes ja igaüks võttis ennast järjekorda, et temaga juttu ajada ja teda kallistada.

"Tere tulemast tagasi koju, ema," oli Astrea öelnud, kui tuli tema kord Charlotte'i juures olla. 

"Mul on sügavalt hea meel olla tagasi siin. Haiglas oli kuidagi nii muserdav, need valged seinad.. kuidas ma neid üldse ei sallinud," märkis Charlotte oma tütart samaaegselt emmates.

Kui nad olid lõpetanud, viis Katja Charlotte'i tema tuppa puhkama. Teised vaatasid neid senikaua, kuni nad olid trepist üles jõudnud ning kadusid silmapiirilt.

Anders ja Rolf otsustasid minna enda tubadesse, jättes seega Astrea koos Jannega elutuppa üksinda. Ta oli tahtnud ise ka lahkuda, kuid keegi peatas ta käsivarrest kinni hoidmisega.

Selja taha vaadates, nägi Astrea kohkunud Jannet kirjaümbrikuga. Kirja vaikselt üle andes, ei maininud ta sõnakestki. Seesugune käitumine tundus Astreale väga kummaline, aga ta ei küsinud Jannelt midagi, vaid võttis kirja vastu ning uuris seda tähelepanulikult enne, kui selle avama läheb.

Kirjaümbriku peal oli kirjutatud tema nimi ja aadress, kuid saatja andmeid polnud kuskil kirjas. Kellelt see küll on, tahtis Astrea kangesti teada.

Ta rühkis trepist üles enda klõbisevate kontsakingadega, mis takistasid tal kiiremini enda tuppa jõudmast. Viimaks, kui trepp oli selja taha jäänud, seadis Astrea sammud sihtkohta. 

Ust avades oli tuba endiselt samasugune ja voodil asetsev heleroosa tekk oli istumisest kortsus. Astrea langes voodile kõhuli, kuid enne oli ta ebamugavad kontsad jalast võtnud. Ta oli ootusärev ning rebis kirjaümbriku äärise, et kiri kätte saada. 

Kauaoodatud hetk oli saabunud. Tema kätes oli korralikult kokku volditud paber, millest oli läbi näha pastakaga kirjutatud tekst, kuid sellest polnud midagi aru saada. 

Astrea ilme muutus kirja lugedes ehmunuks, sest ta mõistis, kellelt see oli. Talle polnud vaja isegi andmeid, piisas sellest, kui kirja sisu teada saada.

Tere, Astrea.

Ma ei unusta seda päeva, kui sa üritasid mind selle nõmeda telliskivikamakaga tappa. Ometi lootsin, et suudame asjad rahumeeli lahendada. 

Mu vana hea sõber tuli mind viimasel hetkel päästma. Kui teda poleks, oleksin ma juba ammu surnud. Kõik tänu läheb talle.

Sina aga tõestasid seda, et sa ei vääri kuulumast sinna, kus sa praegu oled. Sinust ei saa mitte kunagi Rootsi Kuningriigi printsessi. Sa oleksid ainult rootslastele suur hukatus!

Kui õige aeg on käes, tuleb tõde päevavalgele. 

Muideks - ma tean, et sa üritasid kõik tõendid hävitada, aga need olid kõigest koopiad. Arvad, et ma olen nii rumal ja lasen sul väärtuslikud dokumendid hävitada? Mitte iialgi.

Karda.

Astrea pillas kirja maha. Ta ei surnudki ära. Kärmelt haaras ta põrandalt sellesama kirja ning tõmbas selle nii pisikesteks tükkideks kui võimalik. Teda valdas hirm, kui ta sai teada, et detektiiv ei saanudki hukka. Ometi oli ta ju selle raske kiviga pähe saanud, aga endiselt korras.

Ta üritas rahuneda, hingates sügavalt sisse ja välja, kuid see ei aidanud teda. Tema südamelöögid olid kiiremaks muutunud ja ta oli endast väljas. Peagi paljastatakse tõde ja teda peetakse veel halvemaks, kui keegi saab aimu sellest, et ta ise teadis seda ja juba üle kümne aasta. Inimesed hakkavad teda vihkama, põlgama ja kõik vaatavad tema poole kortsus kulmuga. Kui ta midagi ette ei võta, siis just selline saatus teda ees ootabki, mõtles Astrea rahutult. 

Ma pean midagi välja mõtlema. Minu tulevik ei saa olema selline, otsustas tüdruk kindlalt ja hakkas plaane kavandama, kuidas detektiivi kavatsusi ära hoida.

Tundide möödudes muutus Astrea üha närvilisemaks, kuna tal ei tulnud pähe ühtegi head mõtet detektiivi takistamiseks. Ta peast käisid läbi erinevad ideed, kuid mingil moel oleksid need ikkagi ebaõnnestunud. Tema olukord oli päästmatu.

Minu viimased päevad kuningpere liikmena, ohkas ta peaaegu nutma hakates. See oli tema arvates ebaõiglane, et ta ei saa siia jääda. Teda ei huvitanud asjaolu, et neil ei voolanud soontes samasugune veri, sest armastus pere vastu oli sellest olulisem. Kõik need ühised hetked, kui nad naersid, kurvastasid, kannatasid, mängisid, veetsid koos aega, olid oma väärtust kaotamas, sest kui Anders või Rolf peaksid sellest kuulma, ei tahaks nad Astread enam näha ega temaga suhelda. 

Siis turgatas Astreale pähe mõte, mille peale varem ta ei tulnudki. Charlotte oli ju olnud teadlik sellest, et ta pole kuninganna tütar. Kui Astrea ehk veenaks Charlotte't natukene ja tema kroonimine toimuks palju varem, siis ei saaks keegi talle midagi teha.

Kõik polegi nii lootusetu, kui ma arvasin, naeratas Astrea põgusalt.