Kuninglik saladus

23. osa - Hüvasti, Amina

Rolf ei teadnud enam, mida mõelda ja tunda. Maailm oli tema ümber nüüdsest peale must ja valge, mitte värviline, nagu see varem oli olnud. Ta ei osanud enam väga rõõmustadagi, iga kord, kui keegi tegi nalja, ta suu ei kisunud enam suureks naeruks nagu varem, vaid üheks väikseks kriipsuks.

Ta ei suutnud enam rõõmu tunda. Iga päev hakkas ta mõtlema sellele kohutavale sündmusele, mis juhtus aset Aminaga eelmisel nädalal. Ei olnud päevagi, kui ta ei mõtisklenud selle tragöödia üle ja ei näinud seda õudusunenäona.

Printsess Charlotte oli tulnud eelmisel nädalal, kohe kui sai, tagasi Rootsisse ja hoolitses enda poja eest, kuid see ei aidanud Rolfi väga palju. Muidugi teda rahustas see, kui ema oli tema kõrval ja üritas tema tuju paremaks teha, aga sellest polnud kasu. Hullemaks muutis asja veel see, et meedia on sellest teada saanud ja kõik kirjutavad erinevaid teooriaid, mis võis sel päeval juhtuda. Ainsad inimesed, kes tegelikust tõest teadlikud on, on Rolf, Victoria ja Hajdar.

Rolf oli maha istunud enda lemmiktoolil, mis oli tema kirjutuslaua taga, kuhu oli tal kombeks kirjutada enda salajased mõtted. Ta meenutas seda päeva, kui ta viis Amina raamatukokku ja näitas talle oma maailma, et võita tüdruku usaldust.

"Ta juuksed olid kui siidipaelad

ta silmad olid sünged kui sügisöö"

See luulerida oli meeldinud Aminale, meenus Rolfile silmapilkselt. Korraga mõistis poiss, see väike luulerida käis justkui Amina kohta - tema silmad olid tõepoolest tumedad ja tema juuksed..

"Rolf?" seisis Anders tema ukse juures.

"Tule sisse," lubas Rolf ja andis lühikese ning vennaliku kallistuse Andersile.

"Ma ei hakka parem küsimagi, kuidas sul on, sest ma niigi mõistan sind väga hästi," patsutas vanem vend nooremale õla peale.

"Kas sa mõistad seda tunnet? See, kui sinu sisse oleks nagu jäänud mingi suur tühi auk?" küsis Rolf vennalt.

"Muidugi mõistan. Ema mõistab ka," andis Anders talle vastuse.

"See on nii haige lihtsalt. Meie kannatame valu käes, aga meedia kasutab võimalust seda valu suurendada," väitis Rolf.

"Kipun ka sedasi arvama. Õnneks nad ei tea midagi Lena kohta ja sellega, et ma temaga sõber olin, muidu nad veel kiusaksid mind ka."

"Oota, kas see on siis tõsi, et Lena on surnute hulgas?" uuris Rolf, teemast ilmselt väga huvitatud.

Anders noogutas talle, millest piisas täielikult. Mõlemad vennad kaotasid endal kallid inimesed, kellega nad ei saanud hüvasti jätta. Nad mõlemad jäid hiljaks ja see oli nende tõde.

-

Täna olid Amina matused. Nad seisid metsas, ühe ristkülikukujulise augu juures ning hoidsid endi käes valgeid lilli, surnu austuseks. Ainus inimene, kes matustelt puudus, oli Rolf ise. Ta oli kõigile öelnud, et ta ei suuda seda läbi teha, et temas pole seda jõudu, jätta hüvasti kalli inimesega.

Turvamehed viskasid Amina kirstu ettevaatlikult auku ja läksid eemale, et teised inimesed saaksid sinna mulda ja ühe valge lille visata. 

Charlotte heitis kirstule esimesena valge lille ja peotäis mulda. Teised kordasid samamoodi kuni viimase matusel olijani välja. 

Turvamehed võtsid enda labidad kätte ja hakkasid sinna peale mulda tagasi viskama. Kõik oli toimunud väga kiiresti ja vaikselt. Isegi meedia ei teadnud matustest midagi, mis oli kuningperele ka ühtlasi suureks kergenduseks. 

Hauakivi seisis ühe puupingi peal. See oli Amina jaoks eraldi tellitud ja sinna oli Rolfi soovil kirjutatud tema sõnad.

Kokkuvõttes oli hauakivil tekst järgmine: