Kuninglik saladus

2.1 - Kaksteist aastat hiljem

Soe päike paistis eredamalt kui varem. Puud liikusid vaikselt jaheda tuule saatel. Väljas tõotas tulema kaunis kevadilm, kuid Matilda eelistas viibida enda pimedas magamistoas, aknad kardinatega kaetud.

Matilda istus mõtlikult sülearvuti taga ja kirjutas vaikides oma järjejuttu. Tema jutt tuli nii kiiresti, mille tõttu jäi mulje, nagu ta ei mõtlekski, mida ta sinna kirjutada kavatseb.

"Katharina vaatas pingsalt Johnny poole ja üritas mitte mõelda, mis edasi saab. Sügaval sisimas teadis ta, et Johnny haigus hakkab varsti võimust võtma. Siiamaani ei suutnud ta sellega leppida ja üritas poisiga võimalikult palju koos aega veeta, kuigi reaalsus lähenes üha suurema kiirusega. See oli nii ebaõiglane. 

Beata, Johnny ema, istus sealsamas palatis ja jälgis kullipilguga Katharinat. Mitte, et ta poleks teda usaldanud, kuid tal oli mingisugune tunne nagu hakkaks kohe midagi juhtuma."

"Matilda, oled sa oma toas?" küsis üks naine Matilda magamistoa ukse tagant.

"Ja, ema, ma olen tõesti toas!" hüüdis Matilda vastuseks ja üritas juttu edasi kirjutada, kuid tema ema Selma ei tahtnud teda kuidagi rahule jätta.

"Miks sa alati oma toa lukku paned, kui ma tahan siia siseneda? Muideks, Louisa tahtis teada, miks sa ülikooli ei läinud," küsitles Selma enda tütart.

"Sest ma ei viitsinud ja ma panen oma toa lukku sellepärast, et sa ei saaks mind segada. Ma kirjutan oma järjejuttu ja sa just katkestasid mu suurepärased ideed!" 

Enam ei kuulnud Matilda kedagi sellele vastamas ja eeldas, et ta saab nüüd oma järjejuttu edasi kirjutada. Ta oleks peaaegu unustanud selle, mis oleks pidanud edasi juhtuma.

" "Katharina?" kuuldi Johnny nõrka häält. 

"Johnny? Sa oled ärkvel!" rõõmustas Katharina Johnny't elusat nägu nähes.

"Katharina, kas ma võin sinu käest midagi küsida? Miks sa veel siin oled?" küsis Johnny nukrameelselt tüdruku käest.

"Mis küsimus see selline olgu? Kas sa ei tahagi mind enda kõrvale?" oli näha Katharinat solvununa.

"Ma lihtsalt mõtlesin, et miks sa tahad mind veel näha, kui ma olen suremas? Ma ei jää nii kui nii ellu."

"Miks sa niimoodi räägid? Me haarame igast lootusest, mis meil on. Ameerika arstid ütlesid, et nad suudaksid su terveks teha," üritas tüdruk Johnny't veenda.

"See on muinasjutt. Nad tahavad ainult raha, ei midagi muud. Mingit edukat ravi pole sellele olemas, saa aru sellest. Ma olen varsti surnud ja sa räägid ikka mingist tühjast lootusest!" vihastus Johnny Katharina juttu peale ja andis märku, et ta soovib vestluse lõpetada.

"Katharina, mine parem minema! Kas sa näed, kuidas sa mu poega ärritad!" tõusis Beata äkitselt püsti ja asus Johnny't kaitsma.

"Johnny, ma ei tahtnud halba. Kas sa arvad tõesti, et see on mulle kerge? Ma tahan sinuga olla koos, ükskõik, kui vähe aega sul ka poleks! Ma tahan igati seda aega pikendada, aga sina tahad just lõppu. Nagu mul oleks isegi kerge vaadata, kuidas mulle kallis inimene vähki sureb!" puhkes Katharina nutma ja tahtis jätkata oma juttu, kuid pisarad said temast võitu.

"Kunagi, kui ma esimeses klassis käisin, sain ma tuttavaks ühe tüdrukuga sealt. Ta nimi oli Lucia. Ta oli nii tore tüdruk, alati elurõõmus. Oleksin võinud vanduda, et tema elab pikka elu, aga juhtus teisiti. Kui oli käimas teine poolaasta, avastati tal kopsuvähk."

Johnny ja Beata vaatasid Katharina poole ja otsustasid ta lõpuni ühel nõul kuulata.

"Lucia ei rääkinud sellest mulle midagi, vastupidi. Ta rääkis aina rohkem minuga ja kõik näis olevat korras. Ühel koolipäeval ma märkasin, kuidas ta on nii nõrgaks jäänud ja koolist aina tihedamini puudus. Tundides ei jaksanud ta enam väga keskenduda ja hingas raskelt. Küsisin oma vanematelt, et kas ma võin tema juurde minna. Nad lubasid."