Kuninglik saladus

2.3 - Tõde või kõigest kuulujutt?

Johnny ja Katharina jalutasid üheskoos pargis, Johnny ratastoolis ja tüdruk teda juhtimas. Johnny ei suutnud liikuda, kuna ta jalad olid muutunud haiglas viibimise käigus nõrgemaks, kuid Katharina jäi siiski tema kõrvale, isegi siis, kui ta oleks Johnny eest voodis hoolitsema. Ta lubas jääda enda elu armastuse juurde, kuid vahepeal Katharina tajus, kuidas teda ei usuta. 

Beata, Johnny ema, oli üks neist inimestest. Ta oli alati Katharina suhtes skeptiline, kuid Johnny pärast ei öelnud ta midagi. Tüdruk teadis, et Beata tahtis Johnny kõrvale teist neiut Aliciat, kes oli Johnny klassiõde ja poisi kunagine armastus. Vahepeal tundis Katharina armukadedust, kui Beata temast rääkima hakkas. 

Aliciast oleks muidugi võinud saada Johnny tüdruksõber, aga kui tüdruk kuulis poisi haigusest, siis ta otsustas tema kõrvalt lahkumise kasuks. See oli üks Alicia miinustest - ta lahkus siis, kui teda oli kõige rohkem vaja, aga nüüd oli Katharina Johnny kõrval. Teda ei huvitanud, et Beata vaatas teda kriitiliselt, tema jaoks oli oluline mitte teha sama viga nagu Alicia. Erinevalt temast, Katharina tõesti hoolis poisist.

"Katharina?"

Tüdruk taipas, et see oli Johnny, kes tema järele küsis. 

"Jah, Johnny?" vastas Katharina talle otsa vaadates.

"Kas sa arvad, et ma saan Saksamaal terveks?" tahtis Johnny teada ja peatus oma ratastooliga.

"Eks näis, mis meid seal Saksamaal ees ootab. Mina loodan igatahes parimat. Eriti sinu jaoks."

"Katharina, ma olen su toetuse eest nii tänulik. Ma olen üldse nii õnnelik, et sa mu kõrval oled. Ma arvan, et ma olen kõige õnnelikum inimene siin maailmas."

"Aga sellise positiivsuse pead sa säilitama järgmiseks nädalaks siis, kui me Saksamaale lendame. Ma ju lubasin kaasa tulla."

"Kas tõesti? Sa tuled minuga? Ise, kui ma peaksin surema, sa oleksid seal?" uuris poiss veelgi uudishimulikumalt.

"Muidugi."

Matilda sulges arvutiekraani ja tormas kiiresti trepist alla. Täna ei tohtinud ta ülikoolist puududa. Mitte mingil juhul poleks ta tahtnud ilma jääda Fabiani, Louisa ja Helena seltskonnast. Ainuüksi nende pärast tasus ülikooli minna. 

"Appikene, kus sa olnud oled? Me peame ju ülikooli sõitma! Sa jääd niimoodi hiljaks!" röökis Matilda ema Ines, kui ta nägi lõpuks tütart majast väljumas.

"Ma lihtsalt tegelesin ühe asjaga," väitis Matilda Inesile.

"Jah, aga kui sa seda asja sellistel hommikutel teed, jälgi ka kellaaega!" käivitas Ines punase Volvo ja asus ülikooli sõitma. 

Ines üritas sõidu ajal maha rahuneda ja mitte tütre peale vihane olla, kuid neid Matilda hilinemisi oli viimasel ajal aina rohkem juhtunud. Alles eelmisel nädala teisipäeval jäi ta oma järjejutu kirjutama nii kauaks, et kui Matilda ülikooli jõudis, mõtles direktriss talle kaebuse kirjutada. Õnneks tänu Inesile, Matilda ei sattunud probleemidesse ja ta käis ülikoolis edasi nagu normaalne õpilane ikka. 

Pärast teisipäeva, oli Matilda kolmapäeval jälle tundi hilinenud. Ines oli talle koguaeg öelnud, et ta kiirustaks, kuid tüdruk võttis asja rahulikumalt ja kirjutas edasi oma järjejuttu. Selline käitumine ärritas Inesi väga ja ta tahtis asjaga tegelema hakata, kui neljapäeval jõudis Matilda kooli õigeks ajaks.

"Ema, millal me kleiti ostma lähme?" algatas Matilda uuesti vestluse, teise teemaga.

"Mis kleiti? Millest sa räägid?" ei saanud Ines aru.

"Mul on järgmine kuu ülikoolipidu. Selline kevadine. Lisaks on detsembrikuus ülikooliball ka!" selgitas tütar talle kenasti.

"Ei tea küll, miks mina pole sellest midagi kuulnud! Ise sa pole mulle midagi rääkinudki!"