Kuninglik saladus

18. osa - Külaskäik

SANA VAATENURK

Sõitsin koos Helenaga õhtul koju. Tundsin veidi süütunnet Lena ees, et meil haiglas läks Helenaga nii kaua aega. Kindlasti on ta õnnetu, sest on pidanud kõik need tunnid üksinda kodus ootama, kuniks meie talle need head uudised räägime.

"Olemegi kohal," hõikasin talle, kui ma Helenaga käsikäes tuppa tulin, kuid ma ei kuulnud mingit vastust.

"Lena?" küsisin järgi, kuid see oli mõttetu katse, kuna keegi ei vastanud.

"Emme, kus ta on?" päris Helena, kuid mul polnud aega sellele mõelda. Ma jooksin kõik toad võimalikult kiiresti ja põhjalikult läbi, aga seal polnud mitte kedagi. 

Ma ei leppinud selle vastusega ja palusin enda tütrel otsida kõik toad hästi läbi ning lisasin talle, et kui on midagi, siis ma olen väljas. Võib-olla on ta kusagil seal.

"Leena! LENAA!" 

Sellest polnud midagi kasu. Teda polnud väljas ja mul oli halb tunne sees. Esimese mõttena mõtlesin, et temaga on midagi paha juhtunud, kuid ma lootsin, et Helena leidis midagi, mida mina ei suutnud leida.

Tormasin tagasi tuppa, kui jäin Helenat paar minutit ootama, kuid tema näoilmet vaadates sain ma aru, et ta ei saanud midagi uut teada.

Alles nüüd taipasin, et Lena on kadunud ja teda pole kusagil.

"Emme, kas sa leidsid Lena üles?" küsis mu tütar kurvalt.

"Ei leidnud."

Ma tundsin ennast kohutavalt. Kui me poleks teda niimoodi koju jätnud üksinda, oleks temaga kindlasti kõik hästi. Aga kas temaga oli üldse kõik hästi, pärast, kui ta sai teada, et ta jääb selle ratastooliga kauaks sõitma? Arstid küll ütlesid, et tõenäoliselt on see tema kaaslaseks terve elu..

Võib-olla ta tundiski ennast nii kasutu ja mõttetuna? Miks ma seda varem ei märganud? Ma poleks tohtinud teda niimoodi üksinda jätta, tütarlaps mõtles selliseid asju, mis polegi tõesed. 

"Helena, tule minuga kaasa, me lähme politseisse," hüüdsin talle ja läksin koos temaga autosse.

"Emmeke, kas temaga on midagi väga halba juhtunud?" 

"Me ei tea veel seda, aga ehk, kui me politseisse lähme, suudame selle halva asja veel ära hoida," vastasin talle.

Ei läinud eriti kaua, kui ma juba autoga politseijaoskonna ees olin ja Helenaga koos autost väljusin. Kõndisime koos kiiresti politsei juurde ja peatusime ühe uksel seisva politseiniku juures.

"Palun aidake meid! See on hädaolukord!" ütlesin talle närviliselt ja ta juhatas mind koos Helenaga mingisugusesse kabinetti, kuid ma ei pööranud sellele asjaolule erilist tähelepanu. Kõige olulisim minu jaoks oli hetkel see, et nad hakkaksid Lenat otsima.

Rääkisin neile kõigest. Kuidas Lena oli pidanud koju jääma üksinda ning rääkisin neile, et teda polnud lihtsalt mitte kusagil. Kõige hullem oli see, et temaga võis midagi erakordselt halba juhtuda, ratastool oli selle asja juures üks miinuseks.

Kui me olime seal vähemalt pool tundi olnud, saime politseijaoskonnast lahkuda. Ma ei suutnud kirjeldada enda sees olevat segadust. Alati, kui kõik läheb hästi, peab juhtuma selle kõrvale ka midagi halba. Olen sellest nii tüdinenud ja ma tahaksin elada täiesti normaalselt elu, aga ikkagi juhtub vastupidi.

"Emme, ütle mulle ausalt, kas Lena tuleb koju tagasi? Kas ma saan talle ikka oma anekdoote esitada?" küsis Helena, kui ma juba sõitma olin hakanud.

"Ma ei tea," laususin talle.

-

Rolf hiilis kodunt välja. Ta teadis, et praegu on öö, aga see ei takistanud teda mitte kuidagi minemast Amina juurde. Ta tahtis nii meeletult temaga kohtuda, miski nagu oleks tõmmanud teda tema juurde justkui magnetina.