Kuninglik saladus

2.4 - Kerim Sakler

Sana oli üksinda kodus ja valmistas endale süüa. Ta oli olnud üleval juba neli tundi, ent ta ei olnud midagi söönud. Tal polnud ka miskipärast eriti söögiisu, aga ta siiski otsustas, et ta ei tee enda tervisele kahju.

Ta keeras omletti pannil, kui keegi lasi uksekella. Sana oli jahmunud, kuna keegi ei tavatse teda tavaliselt külastada. Ta otsustas külalisel lasta veidi oodata, kuna tal oli pannil praadimas omlett, mis oli kohe valmis saamas. Mida kauem minuteid möödus, seda rohkem kuulis Sana tinisevat uksekella.

"Kohe tulen!" hõikas Sana, lootes, et külaline teda kuuleb. 

Ukse taga oli ei keegi muu, kui Sana vanem vend Gregor. Tal oli näkku kasvanud üks pikk pruuni värvi habe, vuntsid ei puudunud. Ta aastate jooksul kasvanud brünetid juuksed olid patsi pandud ja tema näos leidus uusi kortse. Sana tundis ta kohe ära, hoolimata Gregori välimuse muutustest.

"Tere. Kas tohin sisse tulla?" küsis Gregor.

"Võid küll," lubas tema õde ja astus ukselävelt eest, et Gregor saaks siseneda.

Nad polnud kohtunud nimelt 20 aastat. See oli pikk aeg ja kumbki ei võtnud teineteisega ühendust. Nende elud ei puutunud kokku, kuni tänaseni.

Gregor võttis diivanile istet ja viipas käega, et Sana sama teeks. Selle asemel tõi Sana endale köögist eraldi tooli.

"Ega ma ei hammusta. Ma pole õel ega kuri inimene, sa peaksid ise ka seda teadma," ütles Gregor veidi pettunult.

"Ma eelistan nii teha. Mis sind siis minu juurde tõi? Haletsus?" 

"Miks sa siis nii arvad? Ma olen siiski sinu vend."

"Vend, kellel oli oma õe pärast häbi. Mina seda nii lihtsalt juba ei unusta. Kui sa arvad, et sinu ootamatu külaskäik peaks kõik lahendama meie vahel, siis sa eksid. Ma olen tahtnud pigem, et sa ei oleks tulnud."

"Sa ei tohiks minuga nii vastik olla. Ma tegin sulle isegi teene! Sa ju vihkasid Hansi! Ma rikkusin tema mainet! Vaata ise!" võttis Gregor välja enda mantli taskust tänase riikliku ajalehe, mille esilehel oli suurelt ja paksult trükitud:"Ootamatu lugu! Mis on tegelikult toimunud kunagise printsi Hansi elus?"

Sana vaatas ajalehte hämmeldunud pilguga justkui oleks ta teada saanud, et keegi on pannud pommi tema majja. Ta võttis kiirelt lahti ajalehe lehekülje, kus asus see artikkel. 

"Mida! See ei ole lihtsalt võimalik!" ei suutnud ta uskuda. Selle anonüümse mehe taga oli tema vend Gregor, kes rääkis avalikkusele nende suurest saladusest.

"Ma tegin seda kõike vaid sinu heaks."

"Minu heaks? Kas sa üldse mõtlesid oma ajuga, enne, kui sa ajakirjanikule seda rääkima läksid? Nad hakkavad seda asja lähemalt uurima ja nad saaksid kõigest teada. Et mina olen see rumal naiivne ja vaene naine, kelle üle pidevalt irvitati. Mõtle, kuidas see mu tütrele kahju teeb. Teadmine, et teistele võõrastele inimestele on ta sohilaps!" 

"Ära nüüd ärritu! Asi pole nii hull nagu sa arvad! Nad ei suudaks iialgi teada saada, kes see naine oli!" oli Gregor veendunud.

"Kas sa arvad, et see on lihtsalt vaid üks teema üheks päevaks? Ei, nad uurivad seda, nad puurivad seda seni, kuni on leidnud midagi uut, mis inimestele huvi pakuks! Ma ei saaks enam elada normaalset elu, kuna paparatsod ja ajakirjanikud jälitaksid mind! Ei, ma ei taha elada sellist vastikut elu, kus sa pead teistele pidevalt midagi selgitama, et miks nii ja miks naa! Ma ei taha, et Helena kannataks selle kõige all! See kõik ainult lõhestaks meie omavahelisi suhteid! Ma ei saaks enam tänavatel normaalselt ringi liikuda, ilma, et inimesed ei vaataks minu poole. Kas sellist elu ma siis vääringi või? Kõikide nende õnnetute aastate jooksul? Kui see kõik peakski juhtuma, siis ma tean, keda süüdistada."